Kuidas kaitsta last?
“Ma võtan su auto endale!”
“Sa ei tohi seda teha.”
“Su ema on koristaja ja isa pole sul ollagi, mida sa mulle teha saad?”
(Liivakastilaste vestlusest.)
Koolivägivald, tänavalapsed, lastesuitsiidid. See on üks reaalsusi, mille on toonud esile 20 aastat vabadust kõrguvate pangahoonete, supermarketite, luksuslaevade ja -autode, -majade jne. kõrval. Võib-olla oli seda varem vähem, võib-olla peeti vähem statistikat või ei teadvustatud küllaldaselt - raske öelda. Tarkade inimestena hakkame me kohe mõtlema, et midagi on olnud valesti tehtud, miski on olnud selle kõige põhjuseks, kuivõrd me anname endale aru (jällegi tarkade inimestena!), et see on vaid tagajärg. Ma ei pea silmas lastesuitsiide, mis on siiski erandlik nähtus.
Vägivald võib olla tänaval (seda märgatakse siis, kui peksa saab mõni prominent), võib olla kodus, töökohas, baaris, restoranis, koolis, on kindlasti vanglas, sõjaväes ja paljudes muudes kohtades. Ma ei kutsu praegu üles vägivalla süvaanalüüsile, psühholoogid teevad seda pikalt ja põhjalikult. Nad ütleksid, et vägivald on inimese loomuses, et see on elu lahutamatu koostisosa, et see on elu edasiviiv jõud jne. Kuidas siis muidu - mida teeks politsei, õiguskaitse, vanglasüsteem, kui poleks pahasid? Keda peksaks ekraanil positiivne kangelane (1 tund 40 minutit!) kui poleks negatiivset? Aga jäägu see psühholoogide hingele.
Kuna ma olen ida võitlusviiside entusiast, tuleb mul samuti analoogsete probleemidega kokku puutuda. Kõige sagedamini heidetakse ida võitlusviisidele endale (ma räägiksin ainult karatest, kuna olen sellega rohkem kursis) vägivaldsust. Karate tekkis võitluses vägivalla vastu, ja ma vastaksin patriarhide sõnadega - me ei loo vägivalda me saadame vägivalla tagasi. Kaunishinged hakkavad siin edasi protesteerima - aga keegi saab ju ikkagi haiget, vigastada, võib saada isegi natuke surma! Kas ei saaks kuidagi nii, et keegi ei saaks kannatada, et kõikjal oleks täiuslikkus ja harmoonia? Siin on vastus väga ühene - kahjuks ei saa! Kes alustas vägivallaga, see saab ka selle läbi kannatada. Seda ütlevad ka kõik tähtsamad religioonid ja moraalikoodeksid. Muidugi saab kõrgemal tasemel “tagasisaatmist” doseerida, ei saa ju panna ühele pulgale taskunoaga nagamanni ja kogenud retsi, purjus külameest ja tankisti. See põhimõte peegeldub ka paberi ja paragrahvi maailmas, kus on ettenägelikult kirjas kõik võimalikud pahateod ja võimalikud karistused nendele. See omakorda sõltub veel konkreetsetest asjaoludest - nagu kurjategija staatus, rahakotti paksus, advokaadi kõneosavus, kuufaasid, päikeseplekid jne… Siin on suurtel inimestel oma mängumaa oma reeglite, traditsioonide ja tavadega. Kõik oleks tore, kui see ka sellega piirduks. Kahjuks kasvatavad aga suured väiksemaid ja siit tuleb surnud ring - kõik suurtes olev kandub rohkemal või vähemal määral üle väikestesse ja kujundab nende maailmapildi.
Sellele kõigele mõeldes tõstatub küsimus - kelle eest siis ikkagi on vaja kaitsta last? Kurjade liivakasti-, lasteaia-, koolikaaslaste eest või suurte pahade - huligaanide, narkodiilerite, kidnäppajate ja kommionude eest? Aga äkki hoopis õpetajate, kasvatajate, treenerite ja (palun väga vabandust!) lastevanemate endi eest!
Iga laps, kui ta just imik pole, on oma kodu peegel ja selle mikrokultuuri kandja. Lapsed võtavad tahtmatilt üle selle keskkonna reeglid, harjumused ja tavad kus nad kasvavad. Kui ta näeb ja kogeb elutervet ning optimistliku keskkonda, tunneb suurte heatahtlikku ja turvalist lähedust, kus keelud ja lubatavused on õiges vahekorras, ühesõnaga - kus teda kasvatakse õieti, seal kasvab ka lapsest samasugune tulevane suur inimene. Kui tema lapsepõlve täidavad suurte - vanemate, kasvatajate, hooldajate - probleemid: joomine, tülitsemine, manipuleerimine, emotsionaalne ja füüsiline vägivald, võõrandumine selle lugematutes avaldustes, siis kasvab ka lapsest samasugune, lühidalt “probleemne laps” nagu ütlevad pedagoogid.
Siinkohal peab ütlema, et korrelatsioon keskkonna ja tulemuse vahel pole siiski üks-ühele, mõnikord üllatavad lapsed, kes on kasvanud vanemateta, hoolduseta, suunamiseta oma mõistlikkuse, “täiskasvanususe” ja heatahtlikkusega. Samas aga lapsed, kellel on korras kodu, head vanemad, kasvatajad, arvutid ja lemmikloomad oma kasvatamatuse, labasuse ja jõhkrusega. Miks see nii on, seda teavad jällegi targad psühholoogid, meid teeb murelikuks see, et sellest väikesest pahast kasvab ükskord suur ja kui elu tal ajusid paika ei põruta, siis kasvatab ta peagi väikesi omasuguseid. Aga see pole jällegi meie praegune teema, me lähtume sellest, et need suured pahad on juba olemas meie hulgas, käivad ringi suu- ja käeraudadeta ning sildita otsaees. Kuidas neid ära tunda? Mida teha, kui sa oled väike suurte, paksude, hoolimatute inimeste hulgas, seljas 8-kilone ranits ja käes veel kilekott kõikvõimalike koolis vajalike abivahenditega?
Ma sirvisin läbi kõik kodumaised ja välismaised enesekaitse õpikud ja leidsin õudusega, et lastele pole neis pühendatud ainsatki lehekülge. Mõnevõrra on räägitud naiste ja neidude enesekaitsest (eestikeelsetes väljaannetes) põhjalikumalt on juttu sel teemal vene (näit. V. V. Ljalko “Traktat o zhenskoij samooborone”) ja ingliskeelsetes (näit. Krav Maga, Hisardut ja Kapap õpikud). Muinasjutud ja humoreskid Maculay Gulkiniga peaosades (“Üksinda kodus” jne.) on küll muljetavaldavad, kuid enesekaitsega pole neil kahjuks midagi pistmist. Võib-olla on kommertsenesekaitse treeneritel vaja tugevaid ja maksujõulisi kliente, võimalik, et nad kardavad rasket ja aeganõudvat tööd lastega, võib-olla on nende endi lapsepõlv olnud roosa ja rahulik. Seejärel tutvusin ma lastekaitse ja sotsiaalhooldekandega. Nimetatud institutsioonid tegelevad laste kaitsmisega oma vanemate, kasvatajate ja hooldajate eest, mõnevõrra ka raskestikasvatatavate ja tänavalastega. Seda aga üsnagi üldsõnaliselt, näit. pole teada tänavalaste arv, nende probleeme püütakse teadvustada, aga eelmainitud institutsioonide vaatevälja sattuvad lapsed peamiselt mingi õigusrikkumisega seoses. Meeldiva erandi leidsin ajakirja “Black Belt” näol, kes ei pidanud paljuks küsitleda antud teemal 20 juhtivat enesekaitse, võitlusviiside ja korrakaitse eksperti.
Ajakiri võtab lühidalt need kokku järgmiselt (BB, Nov 2002, pg. 90-94)
Victor de Thouars, pentjak silat soempat, Bellflower, California.
“Parim soovitus 21. saj. lastele on see, mida lapsevanemad on juba põlvkondade vältel andnud: ärge rääkige võõrastega! See on kõige tähtsam, mida laps peaks teadma”
George Dillman, 10 dan okinawa tode, Reading, Pennsylvania
“Esimene, mida võitlusviisi kool peaks lastele õpetama, kuidas vabaneda kinnihoidmisest ja põgeneda, juhul kui see on vajalik”
Tony Blauer, tänavavõitluse ekspert, Montreal, Kanada
“On vaja, et lapsed kogu aeg mõtleksid, kuidas põgeneda ahistaja käest. Kui üks plaan luhtub, vaja leida teine. Põgenemisvõimalus ei tarvitse olla niisugune nagu konventsionaalne enesekaitse süsteem õpetab. Näitena toob T. Blauer 7-aastase Philadelphia tüdruku, kes näris läbi juhtme, millega ta käed olid seotud ja purustas akna kutsumaks abi. Ta sisendas endale: ma ei taha siin olla, ma pean välja saama!” Blauer lisab: ta on minu kangelane, kuna võitles end vabaks.”
Stephen K.Hayes, ninjutsu, Dayton, Ohio
“Lapsed peaksid praktiseerima nii füüsilise kui ka verbaalse kaitse oskusi, et nad teaksid, kuidas käituda võõra tulekul. Vanemad peaksid neid situatsioone tegelikult läbi mängima, Ka soovitab ta harjutada distantsi hoidmist lapse ja võõra vahel, vajadust jälgida võõra käsi, varitseda võimalust põgenemiseks. Lapsed peaksid ka oskama kontrollida oma häält ja teadma milliseid sõnu peaks kasutama võõraga rääkides.”
Melissa Soalt, enesekaitse instruktor, Amherst, Massachusetts
“Lapsed ei peaks rääkima võõrastega, aga kui keegi püüab neid kidnäppata, võivad nad pöörduda abi saamiseks võõra täiskasvanu poole. M. Soalt soovitab vanematel õpetada lapsi jooksma naisterahva juurde. Ka naiste seas võib olla pahasid, kuid üldiselt on naised vahetumad, empaatilisemad ja emalikumad laste hädade suhtes.”
Pat Johnson, tang soo do, Canoga Park, California
“Vanemad peaksid teavitama oma lapsi riskidest, tülitajatest ja kidnäppajatest, ja olema neid valmis moraalset vastulööki andma. Siiski on paljudel inimestel raske analoogset arutelu lastega isegi alustada. Nad pigem ümbritsevad lapse kilbiga, kuna muretsevad väga: kui ma sellest lastele räägin, hakkavad nad õudusunenägusid nägema. Vanemad peaksid pöörduma professionaalse nõuandja poole, kel on kogemused lastega suhtlemisel ja aitaks neil arendada julgust ja moraalset valmisolekut. Seda kõike tuleks teha väga konfidentsiaalselt.”
Peyton Qinn, enesekaitse õpetaja, Lake George, Colorado
“Mõnikord on vaja usaldada laste eest hoolitsemine teistele inimestele. Näit. kui on hädaolukord ja vanemad ei saa neid ise koolist ära tuua ja nad peavad paluma naabreid seda tegema. Selles situatsioonis soovitab reaalse võitluse ekspert võtta kasutusele salasõna, mida teavad vaid nemad ja lapsed. Nii et, kui ilmub keegi, kes ütleb: “Sinu emme palus mul sind koju viia”, siis ta kas teab salasõna, või see on röövimiskatse.”
Lito Angeles, politseiohvitser, Lõuna California
“ Levinud kavalus, mida kurjategijad kasutavad, on see, et nad paluvad last aidata leida kadunud lemmiklooma. Seepärast peab õpetama lapsi olema ettevaatlikud ja keelduma aitamast neid, keda nad ei tunne. Öelge neile, et kui keegi küsib teed või palub abi, nad ei pea muretsema selle isiku tunnete haavamise pärast, kuna on üldse sobimatu täiskasvanul lastelt midagi küsida. Pole midagi halba selles, kui nad ei vasta või ei kontakteeru”
Paul Vunak, jeet kune do, Capistrano Beach, California
“Naabrus, milles perekond elab, määrab laste ohutuse taseme. Kui me oleme vanemad, siis on meie tähtsaim kohustus hoida lapsed ohutus keskkonnas. Vastasel juhul ei suuda nad midagi eriti teha, kui mõni täiskasvanu midagi plaanib.”
Jeff Clancy, korrakaitse ohvitser, Lõuna California
“Lapsi peab maast-madalast õpetama tundma ära ümbruskonna ohtusid. Vanemad peaksid koos lastega maha istuma ja kulutama aega nende õpetamisele: “Need on punased lipud, kui sa näed X,Y ja Z, sa pead tegema A; B ja C. Muidugi tuleb seda teha laste tasemel, kasutades nukke ja mänguklotse stsenaariumide läbimängimiseks pahade ja nende osavõtul.”
Gary Alexander, karate, Black Belt Hall of Fame, Edison, New Jersey
“Tähtsaim, mida lapsed peavad tegema kinnihaaramise korral, on vabanemine ahistajast. Ehkki 5-aastane pole vastane 180-naelasele täiskasvanule, suudavad nad põgeneda. Võib lüüa sõrmega silma, rusikaga vastu nina või jalaga kubemesse.”
Richard Fike, sõjaväe käsitsivõitluse ekspert, Madison, Ohio
“Väikesed lapsed võivad eksitada ründajat valju kära tegemisega. Vastupanu, karjumine ja rabelemine köidab teiste inimeste tähelepanu. Isegi kui keegi ei suuda aidata, on palju pealtnägijaid, kes võivad teatada juhtunust ja anda tunnistusi.”
Robert Koga, aikido, LAPD
“Tähtsaim asi, mida vanemad saavad oma laste heaks teha, on nende hoiatamine pedofiilide eest tegemata neid seejuures paranoiliseks ega araks. Vanemad peavad teadma, kus ja kellega nende lapsed kokku puutuvad, samuti nendega tegelevate täiskasvanute tagapõhja. Aga valvata neid 24-tundi ööpäevas on ebareaalne.”
PRAKTILISED ETTEVAATUSABINÕUD
Sammy Franco, enesekaitse, Gaithersburg, Maryland
1. Ärge kirjutage lapse nime riietele, seljakotile jne., see võimaldab võõral teda kõnetada nimepidi. (Laps arvab, et see kes teab tema nime, on millegagi lähedane).
2. Rääkige lapsele, et mitte kellelgi pole õigust teda puudutada.
3. Keelake lastel rääkimast võõrastega ega võtmast neilt kingitusi. Kui võõras läheneb lapsele, peab see hoidma distantsi ca 5-jalga, et vajadusel põgeneda...
4. Saatke oma lapsi avalikes tualettruumides. Kui te ei saa minna koos, siis oodake ukse juures ja jälgige, kui kaua viibib laps sees.
5. Lapselt peaks olema võetud sõrmejäljed.
6. Õhutage last ennast usaldama. Saladuste pidamine võib viia ohtlikke situatsioonideni.
7. Toetage oma last, kui ta keeldub kallistamast ja suudlemast sugulasi, see teeb kergemaks “ei” ütlemise võõrastele.
8. Kaasake oma laps reaalse enesekaitse programmi ja suurendage tema teadlikkust praktilise võitlusviisi õppimisega.
Marc MacYoung, enesekaitse, Denver, Colorado
“Väikesed lapsed ei suuda üldiselt suurte käest põgeneda, kui neid on kinni haaratud, kuid tänu oma väikesele kasvule võivad vältida seda ja põgeneda näit. autode alt läbi jne. Või siis peituda istmete vahele või salongipõhja, nii et neid on väga raske sealt kätte saada.”
Darren Levine, krav maga, LAPD
“Lapsed peaksid teadma, kuidas köita täiskasvanute tähelepanu, kes võiksid neid aidata. Tavaliselt täiskasvanud, kui nad kuulevad laste karjeid, arvavad, et keegi karistab last. Röövijad teevad sageli panuse sellele, teeseldes, et on ohvri vanemad. Seetõttu tuleb õpetada lapsi hüüdma näit.: “Ma ei tunne seda inimest! Aidake mind! See pole minu issi!”
Larry Tatum, American kenpo karate, Pasadena, California
“Vanemad on igal juhul vastutavad oma laste heaolu eest. Tänapäeval on ohtlik anda neile liiga palju sõltumatust. Väikesed lapsed on eriti haavatavad kui nad on vanemateta. On vaja taastada perekonna atmosfäär.”
Scott Sonnon, Vene sambo, Seattle
“Lapsi tuleb õpetada usaldama oma instinkte. Hirm on isiklik alarmsüsteem, lapsed peaksid seda usaldama. Paljud lapsed järgivad seda aga vastu tahtmist, kuna arvavad, et keegi võib nendega pahandama hakata. Lastele on vaja õpetada, et isegi kui nad eksivad, ei saa keegi nende peale kurjaks , kui nad hirmu tundes midagi teevad.”.
Rorion Gracie, Gracie-jujutsu, Torrance, California
“Mida väiksem on laps, seda terasemalt peab teda silmas pidama. Ta peab olema kogu aeg teie vaateväljas. Laps loodab, et te teete seda.”
“STRANGER DANGER” PROGRAMM
William Cheung, Wing Chun kung-fu, Melbourne, Austraalia, loetleb 10-moodust, mida kasutavad ahistajad.
1. Kingituste andmine: võõras pakub lapsele kommi või mänguasja.
2. Sõbralikkus: võõras püüab läheneda meeldiva käitumisega.
3. Mängud: võõras alustab mängu köitmaks lapse tähelepanu.
4. Abitu mängimine: võõras teeskleb abivajajat.
5. Juhi mängimine, näit. “Tule minuga kaasa, me saame seal mängida.”
6. Võluri mängimine: võõras teeb mingi trikki, fookuse jne. et köita tähelepanu.
7. Teate edastaja roll: võõras ütleb lapsele, et tema ema või isa palusid talle midagi edasi öelda.
8. Millegi lubamine: võõras tõotab viia lapse mõnda huvitavasse kohta - lõbustusparki jne.
9. Laia (vinge venna, kihvti kutti) mängimine: võõras püüab oma käitumisega lapsele mõju avaldada.
10. Hirmutamine: võõras ähvardab otseselt last.
Ma pöördusin analoogse küsimusega (“Kuidas kaitsta last?”) ka meie kodumaiste enesekaitse, karate, judo jne. autoriteetide poole. Ma ei nimeta neid meelega, et mitte solvata teisi - neid, keda mul ei õnnestunud küsitleda.
Üldjoontes vastasid nad sedasama, mida eelmainitud 20 eksperti. Mõned soovitasid kaasata lapsi enesekaitse kursustele teised olid sellele risti vastu, pidades seda velgi rumalamaks ja mõttetumaks, kui naiste enesekaitset (naised teatavasti on mõeldud elu pikendamiseks, mitte selle vägivaldseks lõpetamiseks ja meestest saavad nad jagu ainult kinos ja raamatus!). Küll olid aga kõik üksmeelel selles, et lapsed peaksid tegelema võitlusviiside sportlik-mänguliste vormidega - judo, karate, kickboxing jne. või siis mingi suvalise sellega samavõrdse füüsilise tegevusega - jalgpalli, ujumise, tantsimisega….
Nii et lõppkokkuvõttes on ikkagi suured kõige eest vastutavad, lapsevanemad, hooldajad, kasvatajad, teie tähelepanu peab kaitsma last 24 tundi ööpäevas! Ja mida väiksem on laps, seda pingelisem see on. Vanemad inimesed mäletavad, millise tähelepanuga olid ümbritsetud lapsed endises N-liidus. Käibel oli isegi loosung: “Meil on üks privilegeeritud klass - lapsed!” Kõik oli nagu hea ja ilus, toimus justkui laste nimel, ometi aga lõppes see fiaskoga. Miks? Aga sellepärast, et punaisad unustasid midagi väga olulist: kuidas saab kasvatada eetilisi inimesi põlvkond, kes ise pole eetiline? Mida loob süsteem, mis on üles ehitatud kadedusele, pealekaebamisele ja vägivallale? Ainult omasuguseid! Mõelgem sellele!…Lapsed vaatavad meid siiraste siniste silmadega.
Veebilehe koostaja: Marju Randlane.
Viimati muudetud 20. mail 2015.