KÕRGEMA LOOMINGU FILOSOOFIA
Vassili Pavlovitš Gotš
SISSEJUHATUS
Kõikidel aegadel on inimmõte olnud suunatud Tõe otsingutele ja pole suutnud seda tabada, kusjuures on saanud krahhi osaliseks just inimese lähenemisel Tõele.
„Ei saa igavesti kesta niisugune olukord, kus Loomingu kroon, inimene, elab teadmata oma olemasolu mõtet ja eesmärki. Ta peab tunnetama olemise aluseid, Kõrgema vaimse maailma ja Kosmose seadusi” (A. Klizovski).
Kuid inimene kui indiviid, ei jõua kunagi Tõeni, selleni peab minema inimene kui liigiline mõiste, Inimene kui Loomingu kroon, Inimene kui Universumi peegeldus, Looja „näoline ja taoline”... Selles mõttes seisab Inimese ees mitte ainult Tõe tunnetamine, vaid ka kustuva Elutule taastamine, Olemise aluste ümberkujundamine, kadunu ja kaotatu tagasitoomine, uute teede avastamine. Inimene peab Tõde looma (vene k. „so-tvoritjšo“ „kaas- ja kooslooma”).
Uus tee algab pärast kogu inimkonna vaimse kogemuse omandamist, uks avatakse Loomingu võtmega. Ja mitte mina ei asu teele, vaid meie asume teele koos inimkonna ja Jumalaga. Teele!
V. P. Gotš
professor (VMTTA)
akadeemik
INIMESE MISSIOON
Maailm, nagu ta on, on langev Maailm, sest Loomingu Vektor on suunatud Vaimu kehastumisele, Tema tihendamisele, s.o allapoole. [Raamat on kirjutatud enne 5. jaanuari 1992, s.t enne Loomingu Vektori suuna muutumist. Sellest alates on Loomingu Vektor suunatud Maalt Looja poole. R. R.] Ja kadus Vaim mateeriasse, Tõde killustus-puistus laiali lugematutes seostes-suhetes, mängides Seaduste peegeldustega.
„Ta peitub pimeduse katete taga, millede olemuseks on looduslikud kehad, ja valguse katete taga, millede olemus on peened vaimud“ (Ibn Arabi).
Ja on ammu olemas vastus Maailma loomise eesmärgi kohta: „Ma olin varjatud Aare, ja ma tahtsin saada tuntuks. Seepärast lõin ma Maailma” (Taavet). Ka teab inimene oma missiooni: „Inimeksistentsi kõrgem eesmärk on Maailma kaose lõplik ületamine selle loodusliku ja vaimse ümberkujundamise teel” (V. S. Solovjov).
Aga. . . . Maailm langeb, haarates endaga kaasa inimese igapäevateod ja mõtted, filosoofilised ja religioossed süsteemid. Inimene kihutati välja Peenmaailmast, ja ta kaotas sideme Reaalsusega. Inimesel jäi vaid üks võti Saladuse juurde – füüsiline mateeria liikumise vorm. Seetõttu sooritades mistahes füüsilist toimingut – rituaale, manamist ja isegi üksikuid sõnu öeldes – kutsub inimene välja kahjulike vaimsuseta jõudusid, moonutatud saladust ja armetut elu, kuna nende jõudude mõjul ei avaldu vaimu jõud ega lihtsalt vaimsus. See toob endaga kaasa kaose maailmakorras, kusjuures kaos haarab endasse selle loomingu ja ajapikku hävitab selle kui ebatäiusliku. Inimkond on juba tundnud „Kõrkjatähe” („Zvezda Polõnj“ – kibe rohi, must kõrkjas, ukraina keeles „Tšernobõl”) surmatoovat kiirgust.
Kas tõesti jääme ootama kõigi Johannese ilmutuste täitumist?
„Kuni selle ajani olime me Looduse orjad, ujusime kuulekalt Evolutsioonivoolus. Nüüd on saabunud Poegade aeg. Aitab pimedast Looduse seaduste, ehkki geniaalsete, järgimisest. Tänasest loogu Inimene enda toimimise ja loomingu seadused. Pojal on õigus luua Uus Maailm” (Oless Berdnik, Amrita karikas).
Loodus lööb juba häirekella, ja nõuab inimeselt tema enda, s.o. Looduse poolt kodeeritud võimaluste avaldumist. „Looduse stiihilised protsessid on jõudnud niisuguse piirini, millest alates looduse loomingulised jõud jätkuvad inimese teadlikus tegevuses” (V. N. Stserdakov).
„Maailma languse põhjuseks on loomingu puudumine, vaimsuse kadu” (Eduard Shuret).
Looduse looming kulgeb stiihiliselt ja inimese (Looduse enda) teadvustamata, alludes ainult esialgse Loomingu Impulsi seadustele, mille jõud aga, nagu nähtub Maailma seisundist, on ammendunud. Loodus peab avaldama inimese kaudu oma loomingulised võimalused. „Me peame rakendama jõupingutusi, et avastada see teadvuse printsiip, mis on võimeline enda energiaga transformeerima Mateeriat” (Satprem).
Aga transformeerida väga suurt inertsi omavat Mateeriat on väga raske. Eriti niisuguste seaduste juures, mis ei luba muud transformatsiooni kui vaid hävitamise ja surma läbi. Aga kui inimene ei õigusta oma missiooni ja jumalasarnasust, siis lülitab Loodus sisse temasse algselt kodeeritud vana vormi hävitamise mehhanismi, tehes enne seda veel ühe katse leidmaks väljapääsu uuenemisele, kaaludes võimalikke, algselt sissekodeeritud arenguvariante. Just neid variante nägid ette kuulsad astroloogid, kuid inimkonnale tulevad need muutused suurimate hädadena.
Selgitanud välja Maailma arengu põhjuse ja eeldatava arengu, läheme Loomingu teed, mööda ennustustest, kasutades neid astroloog P. Globõ sõnutsi kui „teeviitasid vaimsel teel”.
„Inimese missioon ei seisa ainult tegelikkuse tunnetamises, vaid ka selle loomingulise arengu jätkamises sotsiaalse elu tasandil“ (V. N. Stserdakov).
Aga kui piirduda mingi kindla Mateeria liikumisvormi loominguga, siis hakkab inimene urgitsema tagajärgedes ja tegelikke muutusi ei toimu, sest ainult Olemise Seaduste muutmine võimaldab muuta Elu.
„Tundes seadusi ja olles nendega vastavuses, saab inimene võimaluse juhtida loodus- ja sotsiaalsed nähtusi” (N. Petrov). Milleks siis üldse inimene? – Et rajada Tee ja saada Täiuslikkuse täiustamise teeks.
„Teis on kõik,” ütleb Koraan. Kõik toimub teie kaudu. Ärge seda unustage! [Evangeelium ütleb: „Jumalariik on teis enestes!“ R. R.]
„Inimene, Universumi peegeldus, Loojataoline ja -näoline, omab võimet ja jõudu oma mõttega nii luua kui ka hävitada” (A. Klizovski). Mõte oli ja on loominguline jõud ja saab võtmeks; hoiduge avamast ebatäiuslikkust, see avaldub füüsilises kehas, kuna Mateeria liikumise füüsiline vorm – see on juba Tee looming – loob tagasisideme põhimõttel oma loojat.
Uurime esialgu olemasolevaid teid ja määrame nende sobivuse Kõrgemaks Loominguks, mille all mõistame Inimese kaudu avalduvat Looduse ja Inimese koosloomingut, seaduste koosloomist Maailma seadustes.
LOOMINGU TEED
„Pika ajaloo vältel, mis eraldab meid antiikajast, kulges inimese ja ühiskonna vaimne elu inimese peamiste jõudude ja võimete desintegratsiooni teed” (V. N. Stserdakov). Mõtte jõu nõrgenemine viis selleni, et mõte kaotas loomingulise potentsiaali, mille järel asus toimima seadus, mida tinglikult võib nimetada ühetaoliste gruppide seaduseks. Nõrgad mõtted, tõmmates ligi teiste inimeste samasuguseid mõtteid, moodustavad tohutuid kaootilise jõu kogumeid, milles pole loomingulise impulsi varjugi, on aga suur negatiivse energia ülejääk. See energia, leidmata rakendust loomingulises tegevuses, langeb inimkonnale kõikvõimalike stiihiliste õnnetustena – epideemiad, üleujutused, nälg, maavärinad, sõjad ja muud tagajärjed. „Väljapääs sellest lootusetust olukorrast on üks – uute teede otsimine” (A. Klizovski).
Uusi, Kõrgema Loomingu teid otsime inimkonna kõikidel aladel: rahvaloomingus, mõtlejate kangelastegudes, kunstis ja religioonis.
Esmalt asume adepti teele, aga mitte sellise, kes kogu oma energia suunas lihasuretamisele, hävitas Jumala templi (oma keha) ja kihutas sealt välja Jumala vaimu. Asume filosoofi ja mõtleja, Integraalse Yoga rajaja ja tõetunnetuseni jõudnu – Aurobindo Ghose – teele. Nagu märgib tema õpilane ja järgija Satprem: „Sri Aurobindo pole ainult teadvuse uurija. Ta on Uue Maailma ehitaja. Ta avastas uue Supramentaalse (Üliteadvuse) Maailma ja püüdis seda tuua alla, Maa peale.“ Kusjuures püüe „tuua Uus maailm alla” pole midagi muud, kui Loomingu Voo suuna tagajärg.
Supramentaalse teadvuse leidis Sri Aurobindo Tunnetamatu põhjas, purustades „meid igalt poolt pidevalt kokku suruva Mateeria Musta Muna” ja tuues Maailma vibratsiooni, mis lõpmatult organiseerib ja reorganiseerib Mateeriat ja Maailmu. Sri Aurobindo kirjutab, et ta läks mööda Veedade loojate rajatud teed: „Meie isad purustasid mantra jõuga tugevate ja ligipääsmatute kindluste seinu” (Rigveeda).
See tähendab, et Veedade loojad kasutasid sõnajõudu Sõna vastu ja kaotasid Sõna. Selle tulemusena vajus unustusse niisugune täiuslik keel nagu sanskrit. Nad jõudsid „pimeduses oleva Päikeseni, taevase aardeni, mis oli nagu linnupoeg peidus lõpmatu kalju salagrotis,” ja hukutasid selle. „Linnupoeg” pole siin poeetiline metafoor, vaid Elu Loote sümbol. Murdnud läbi Looteni läbi Musta Muna koore („kindluste seinte”), rišid (pühakud) röövisid Tuleviku – nad tõid (mitte veel valmis) Loote vibratsioonid olevikku ja see, andes ebaküpse materiaalsuse, hukkus Tuleviku jaoks.
Rišid lõid Veedad ja läksid ära ning Maailm sulgus nende järel veel süngemana oma lootusetuses. Inimene liigutas Mateeriat väljapoole selle tiheduse piire, ajas ta lõksu, kust ta ise enam ei suutnud välja pääseda.
Tee üldse ei pea seisnema millessegi tungimises, see viib Inimese ja Maailma lõhestatusele. Isegi kui inimene saavutab Supramentaalse teadvuse, on ta vaid „kanal”, mille kaudu Reaalne laskub maa peale. Aga me nägime juba, milleni see võib viia, ja mis peamine – midagi põhimõtteliselt uut ei looda.
Satprem kirjutab: „See on uks tulevikumaailma ja uuele maale, millest teatas Pühakiri 2000 aastat tagasi: Uus maa, kus elab õigus” (2. Peetr. 3:13). Aga maa PEAB olema uus, see tuleb veel luua, mitte kusagilt tuua! On vaja veel luua see uus materiaalsus. Aga kui sünnib Loomingu Allikas, siis sünnib ka Eluloode.
Oma tee lõpul tuli Sri Aurobindo järeldusele, et „täielik ja püsiv individuaalne transformatsioon on võimatu ilma teatava kas või minimaalse maailma kui terviku edasiliikumiseta”. Selle Sri Aurobindo järeldusega jõudsime tagasi tema tee algusse.
Prohvetite ja rahvaloomingu teed algavad nägemuste plaanis. Prohvetid tõid Valguse ja Elustava Sõnajõu kustuvasse ellu, andes Maailmale aega ja šansi muutumiseks. „Kuna Maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad” (1. Kor. 1:21).
Religioon on võtnud enda peale hoolitsuse inimese hinge eest, selle puutumatuse eest ja inimese sügavuses uinuva metslooma eest kaitsmise. Religiooni väljatöötatud moraalireeglid ja eetilised normid pole kütked, vaid inimest hoiatavad märgid.
Oma muinasjuttudes ja müütides on rahvad järeltulijate jaoks säilitanud Sõna Jõu, peites sellesse Tõe ja kinnistades laste hinges hea võidu kurja üle. Iga laps, kes loeb läbi hea muinasjutu, võidab kurjusega peetava lahingu. Lapsed annavad märksa suurema panuse Rahu säilitamiseks kui täiskasvanud oma organisatsioonidega.
„Kunst – see on loomine seest, sööst teadvuse piiri taha; kunsti eesmärk on mitte olemasoleva maailma, tegelikkuse peegeldamine, vaid uue, teise, ideaalse tegelikkuse loomine” (V. N. Stserdakov).
Ilma vastavate muutusteta vaimsetes seadustes või nendest taganemisel on niisuguse „uue ideaalse tegelikkuse“ loomine sisuliselt illusiooni loomine. See viib loomingulise potentsiaali hajumisele ning põhjuse ja tagajärje seoste moodustumisele, mis viivad illusiooni reaalsusse. Seejuures illusioon asendab reaalsust ja dikteerib oma loojale loomingureeglid, nõudes enda loogilist lõpuni arendamist, aga see on ka illusioon, s.t absurd.
Kunst täidab siis oma funktsiooni, kui ta on reaalsuse ennetav peegeldus, Tuleviku peegel.
Tee valik omab suurt tähtsust nii teelisele kui ka maailmale. „Mahabharata” kangelane Arjuna saavutas tõe võitluses jumalaga. „Ma saavutasin kõrgema Atmani võitluses.” Sellega avas ta võitluse tee ja Arjuna kaudu voolas maailma võitlus. Atman on isikutu, kuid inimene annab talle värvingu oma hingeseisundi kaudu. Purusha on omadusteta, kõigetaoline. Purusha – universumi hing... Aga kui tegutsev Atman on ta teine. Võib olla kütkes kui vaba. Võitluse teed võib katkestada vaid Atmani märksa kõrgema saavutusega – loomingu abil, kusjuures looming peab haarama Atmani – toimiva maailma hinge. Johannese ilmutustes ei räägita võitlusest: „Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile” (Apok. 3:21).
Vaatleme mõningaid kaasaegseid teid. Meie aeg on „kivide korjamise“ aeg, inimkonna vaimse kogemuse omandamine, seda nõuab Aeg ise. Aga kõik tänapäevased koolkonnad ainult täiustavad budismi, taoismi, sufismi jne. ja loovad nende baasil uusi. Kõik need metoodikad ei välju inimese raamidest, kuigi inimene ise on Universum. See puudus on eelkõige omane rebirthing’ule, mida Läänes laialdaselt kasutatakse. Rebirthing kõrvaldab inimese vale tee tagajärjed, kuid üldsegi ei puuduta selle tee põhjusi ja psüühilist kogemust. Tähed oma orbiite ei muuda, seetõttu taastuvad tagajärjed kiiresti säilinud põhjuse aktiivse ja psüühika inertsi passiivse toime tõttu. Rebirthing annab võimaluse korraks hingata värsket õhku, aktiviseerib kaitse- ja loomingulisi jõudusid, aga et püsivalt hingata värsket õhku, tuleb tõusta teadvuse mäetippudele.
Mitmed metoodikad kasutavad sisendust ja hüpnoosi, teadvuse muutunud seisundit või mõtteprotsessi väljalülitamist. Näiteks D. V. Kandõba soovitatud metoodikas toimub aju mõnede kõrgemate kontrolli- ja integratsioonifunktsioonide automaatne pidurdamine ja inimese teadvus meenutab väljalülitatud ajukoorega aju tööd, absoluutselt alateadlikul instinktide tasandil. Saabuva informatsiooni verbaalne mõtestamine puudub täielikult. Puudub „mina”. Pole kontrolli ega analüüsi. Inimene muutub aktiivseks ja lahutamatuks osaks liigutusprotsessis, millega ta on hõivatud.
Aga hõivatud võib inimene olla sel ajal, nagu märkis S. Freud, temale sisendatud teise kujundiga. Isegi tavalise teadvuse seisundis ei mäleta inimene end alati, ei taju ennast aga tegutseb kohe pärast sisendust. Niipea kui sisendatud idee on teadvuses märgatud, muutub see toimivaks – kogu teadvus kontsentreerub tegevusele enesele, mitte selle teadvustamisele. Need S. Freudi mõtted ei vaja kommentaare, kuna see tee on tee loomse seisundi poole. Kandõba oma ja teised sarnased metoodikad nõuavad mõtte, „kõige kõrgema loova energia” (Agni-jooga, Märgid) kõrvaleheitmist ja viivad inimese tagasi loomsesse või taimsesse seisundisse. Võib-olla õnnestub nende abiga kõrvaldada mingi sümptoom, aga haiguse põhjus aetakse veel sügavamale alateadvusse ja kõrgemale põhjuse plaanis.
Ja tagasi tuleb see mitte enam lumepallina, vaid laviinina. Aga mis peamine – „taganemine vaimuloomingust lükkab arengu paljudeks eludeks edasi” (Hierarhia), kuna „inimene peab saama Taeva ja Maa kaastöötajaks” (Konfutsius).
Tutvumine mitmete inimkonna poolt läbitud teedega, pidi meid tooma ja tõigi meie ajaarvamise alguse Palestiinasse, Jeesus Kristuse juurde. Sest ainult Tema avas iseendaga Tee:
„Mina olen Tee, Tõde ja Elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu, kui minu kaudu” (Joh. 14:6).
Jeesus Kristus tuli Maailma, kuna Maailm ise ei olnud veel valmis oma Tee rajamiseks, aga oli juba lämbumas patukoorma all. Aga Looja mõte oli selles, et Inimene – Tema-sarnane – tegelikult saaks tema kujuks ja näoks; et ta mitte ainult ei eksisteeriks ega põletaks elu, vaid looks elu, saaks Elu Allikaks. „Ma olen tulnud selleks, et teil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti” (Joh. 10:10).
Jeesuse Kristuse tee on kogu maailma ja iga inimese päästmise tee: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on oma ainusündinud Poja andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Joh. 3:16). Aga et siseneda Elu voolu, on vaja anda end sellele voole, saada selleks.
„Kas sa ei usu, et Mina olen Isas ja et Isa on Minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, avaldab ennast” (Joh. 14:10).
Teisi teid pidi, mitte mööda Poja teed, minna pole antud. Loodus uueneb ainult Vilja ja Lapse kaudu.
Aga langenud Ingli salgamise tee oli antud vaba tahet ja loomingujõudu omava inimese õpetamiseks. Inimese tahtevabadust tuleb mõista kui Looduse ja inimese koosloomingu vabadust; ja see on ainus Tee. „Teie loomine ja ülestõusmine on samasugune kui ühtsel vaimul” (Koraan 31:27).
LOOMINGU MEETODID
Kuidas nimetada õppimismeetodit? See on
Teede avastamise meetod.
Kogudus
Agni-jooga väidab, et „iga olendi aluseks on seatud loomingutuli”. Tuli on elu impulss, loominguimpulss, pürgimisimpulss. Inimene aga võttis loomingulise impulsi tsentrit kui oma „ego” ja „ego” tegevus neelab kogu pinge. Nii saadakse Kosmilise tegutsemise asemel isesuse tsenter (Määratlematus).
Aga iga tegevus on põhilise seaduse tagajärg; psüühilise energia omadus on kinnitada õiged otsused.
Milles on siis otsuse õigsus, mis eesmärk on selles, et inimhing omastab loominguimpulsi?
Vastuse leiame Maailma langemises. Inimene ei omastanud loomingulist impulssi, see oli tal algselt olemas kui tema jumaliku sarnasuse põhitunnus. Aga Maailma langemise tõttu hakkas inimene üha rohkem eraldi olema, sest ainult eraldi olles saab vältida enese langemist ja säilitada loomepotentsiaali, mis oli varjul hinges ja varjul hirmuga. Aga tuld hõlma all hoida on väga raske, hirm ei võimaldanud inimese ja langeva Maailma koostööd, siis õppis inimene kasutama Loomingu Tuld oma isiklikeks vajadusteks, seda kustutades.
„Evolutsiooni käigus tundis inimhing oma soontes Absoluudi voolamist ja seetõttu on tal omadus pidada selle voolu jõudu enda omaks. Aga rahuldades vaid isiklikku „ego”, õppis ta juhtima seda kosmilist jõudu ainult teda ennast ja tema „ego” rahuldaval viisil, olemata alandlik selle ees. Kui see juhtub, siis valgus, mis on vangistatud pimedusse, keerdub iseenese ümber ja inimese natuuri madalamad omadused võtavad võimust. Must maagia on üks niisugune jõu sügava kuritarvitamise viis. Loomingulise impulsi niisuguse egoistliku ärakasutamise resultaadiks on musta augu teke” (K. Rafael, Kristallide kiirgus).
Must auk pole jõu hävitamise koht – hävitada pole võimalik midagi –, vaid see on alalhoiuks ja tekib siis, kui inimene, realiseerides kodeeritud loomingulisust, suhtleb omaenese illusiooniga, tekitades Olemise puudumist. Selle mehhanismi mõtestame lahti hiljem, praegu märgime vaid, et must auk viib ruumi kokkutõmbumisele „muna“-tüüpi struktuuriks, milles loomingulised võimed on uinuvas olekus, või „kiviks”, mis tähendab loominguliste jõudude konservatsiooni paremate aegadeni.
Loomingupotentsiaali (tule) edasine varjul hoidmine muutub lubamatuks Maailmale ja ohtlikuks inimesele, seetõttu on ta vaja vabastada vangistusest ja ilmutada Maailmas. Inimese Maailma suhtumise järgi, inimese poolt Loomingulise alge ärakasutamise järgi võib välja tuua järgmised loomingumeetodid.
1. Omastamise meetod
Omastamine tekib inimese teadvustamata soovist omandada Loomingu resultaate ja vilju. Aga oskamata ise luua, omastab inimene võõrad resultaadid ja esitab need omade pähe. Omastada võidakse ka kõrged printsiibid: „Kõikide karma on minu karma ja vastupidi” (Rajnesh). Aga seejuures „rebides lillekese, te kõigutate tähtede alustugesid”. Kõikide karmat ei jõua inimene tasa teenida, mitte et aega ei jätkuks – teda tabab tagajärgede laviin. Maailm ei luba ka oma aluste kõigutamist. Kuid kui Maailm omastab inimese loomingu, siis inimene valdab Maailma, see on tõeline omastamine.
2. Sarnase kehastuse meetod,
mille korral inimene loob illusiooni ja elab sellesse sisse, andes talle sellega energiat arenguks. Seejuures illusioon hõivab järjest kõrgemad energeetilised tasandid juurdesaadava kujutlusenergia arvel ja muutub inimese peremeheks.
„Kindla eesmärgiga teadlikult saadetud tugev, ere mõte loob mentaalsest mateeriast elusa olevuste kujundi, mis püüab teoks teha temasse kätketud ideed” (A. Kizlovski).
Illusioonide loomine sarnaneb Maailma loomisega, aga sarnaneb sedavõrd, nagu laste mäng (täiskasvanutest) sarnaneb täiskasvanute tegeliku eluga. Kuid need mängud valmistavad noorele ebaküpsele hingele suurt rõõmu. Mõttekujunditel puudub teadvuse tsenter ja nad on oma olemuselt loomingu alus – savi.
„Ainult Sõna Vaimu tungimisel inimesesse plahvatab igavene tõde valgusena ja temas tekib igavene elu, tema mõte aga samastub Maailma tahtega. Tema mõte saab nägemuseks (Ewald, Prohvetid). Inimese mõte saab tahteks ja jõuks. Mõte saab mitte lihtsalt nägemuseks, vaid universumi holograafiliseks kujundiks. Mängud illusioonidega on kasulikud vaimu arendamiseks ja teadvuse avardamiseks. Nad langevad loomulikul viisil ära kui inimene saab „täiskasvanuks”, saab meistriks.
3. Kõrvaldamise ja säilitamise meetod
Need kaks lähenemist on ühe medali kaks külge ja viivad ühe resultaadini – mõtte väljaviimisele loomingust.
„Sufid õpetavad kõrvale jätma kõike, mis on saanud reegliks, kuid pole Tõde“ (M. Hairullajev), s.t loovad reegli, mis ise pole tõde.
„Ülimõistus ei riku ühtegi olemasolevatest seadustest, ei riku Universumi korda” (Satprem).
Aga korraldada ümber kogu elu, mis oli A. Ghose eesmärgiks, rikkumata Universumi korda, on
võimalik vaid juhul, kui oletame, et enne seda pole midagi loodud, on vaid suur tühermaa. Kas on mõtet säilitada niisugust korda?
Pöördume tagasi kõrvaldamise juurde: kuhu panna kõrvaldatu, eriti kui see on eluvorm? Kui uus eluvorm ei kasva välja vanast, võttes ta endasse koostisosana, siis vana eluvorm lämmatab uue kui võõra nähtuse.
4. Sisendusmeetod
„Mõttelooming ja sisendus – need on tuleavaldused. Sisendus on tule vägistamine (vene k. „nasilovanije”, s.t „jõuga midagi tegema sundimine”), samal ajal kui mõttelooming on põhilise seaduse avaldumine. Mõttelooming on tugevam mis tahes sisendusest. Sisendus on möödaminev, kahjustab aurat ja loob karmat” (Tulemaailm).
Sisendusmehhanism on seotud teise inimese „sisemise kujundi” pealesurumisega, millest lähtuvalt antud inimene elab läbi oma teotsemisi ja seisundeid. On seotud „mina” ühe kujundi asendamisega teise, sisendatuga (S. Freud). Sisendus saadab iga loomingut kui looja kujundi ülekanne oma loomingusse. Sisenduse eesmärgipärasus ja vajalikkus on tingitud Looja vajadusest mõjutada inimest, kasvatada teda, kuni tal tekib eneseteadvus. Õigus sisenduseks on ainult Loojal oma loomingu suhtes. Ainult sel juhul muutub sisendus mõtteloominguks.
5. Õpetusmeetod
õigustab end siis, kui õpilane ise jõuab loominguni ja Õpetaja teostab vaimset juhtimist. Õpetusmeetod kasutab samuti sisendust kui kogemuse edasiandmise mehhanismi, aga siin kasutatakse sisendust teadlikult ja ainult kui mehhanismi, mitte kui meetodit. Õpetusmeetod on kasulik ja vajalik inimkonna vaimse rikkuse omandamisel hilisema väljundiga omaenese loomingule. Koosloomingu ülesannete lahendamisel kasutame kõiki inimkonna omandatud meetodeid. Loomingu kontekstis ei kanna nad negatiivseid tagajärgi.
„Iga looming, välja arvatud deemonlik (enda nimel ja endale), on Jumala looming: sellega inimene ületab iseennast, jumalikustades nii iseenda kui teiste südameid“ (D. Andrejev, Maailma Roos).
„Inimese teadvus mitte ainult ei peegelda objektiivset maailma, vaid ka loob seda” (V. I. Lenin, 20. saj. terrorist nr. 1, ema poolt Blank, isa poolt Karakozov; hüüdnimi „Lenin”, tegelik nimi kasuisa järgi Uljanov).
TEEVIIDAD
Inimese süda on suurem Jumala armust,
kuna see mahutab Suure Jumala, aga
Tema arm teda (inimest) ei haara.
Ibn Arabi, Tarkuse Gemmid
Kõrgema Loomingu eesmärgiks pole mitte ainult Tõe tunnetamine, vaid ka täiuslikkuse täiustamine, inimese osavõtt Evolutsioonist. Kuigi inimene on Universumi kõige täiuslikum olend, milles on kõik olev, peab ta realiseerima kodeeritud Loomingu võimalused, avaldama varjatud täiuslikkuse. Esimeseks tähiseks sellel teel peab olema enda tajumine Universumi jõudude aktiivse rakenduspunktina ja enda avamine Maailmale. Sellest ühtsusest räägib Krišna: „Täiuslikkuseni jõudmiseks on vaja vallata teadust ühtsusest, mis on kõrgem tarkusest. On vaja tõusta Jumaliku Olemuseni, mis on kõrgem hingest ja isegi mõistusest“ (Eduard Shuret).
Niisugune inimese ja Maailma ühinemistehnika enda andmise läbi millelegi on tantrismis osa Meistri pühitsusest. Tehnika on väga lihtne – tõeotsija annab end suvalise asja, eseme, stiihia vms., nt. kivi, puu, tuule, tule, Päikese või kogu Universumi käsutusse. Kusjuures annab end täielikult, tagasi vaatamata. Kristlus kasutab sel eesmärgil vett ristimistavas. Need rituaalid ja võtted mitte ainult ei ühenda inimest Maailmaga, vaid kustutavad ka paljud madalad karmalised seosed, mis inimesel oleks tulnud tasa teenida jõudmaks sama resultaadini, mis annab juba avatud Tee.
Peale rituaali on vajalik ka vastav suhtumine: „Tuleb lasta Maailmal takistamata mõjutada
oma hinge, upitamata esile mingeid varem valmis mõeldud või raamatust omandatud mõisteid või ettekujutisi” (Goethe). Siis ärkab inimese hinges, vaikuses ja kartmatuses, tarkus, ja inimene kogeb Tõde, kuna „sarnane tajub sarnast”.
„Siis jätkub evolutsioon inimese kaudu loomeprotsessis, kuna ta ühtib selle protsessiga” (V. S. Solovjov).
Enda andmine millelegi on enda vabastamine, aga seda tuleks teha ainult üks kord elus, sest teelised Tarkuse Teel, nagu stalkerid tsoonis, tagurpidi ei käi.
Teiseks teetähiseks Teel on suhtumine ellu („ellusuhtumine”, vene k. „sposobstvovanije” – „kaasaaitamine, mõjutamine“), mis võib olla passiivne ja aktiivne. Passiivne suhe on kinnistatud inimese käitumisnormides Maa peal, see on see osa Universumist, mille ta võib endasse haarata, loominguliselt ümber töödelda, puhastada kannatustega ja valada tagasi Universumisse, et aidata sel liikuda edasi (Agni-jooga).
Aktiivne suhe eeldab esimesel etapil enese, teisel Maailma täiustamist. Teisel astmel algab töötamine põhjuses. Põhjus ulatub vahetult Atmanini ja põhjuse kaudu kulgeb tee Ilmutamatuni: „Ilmutamatust sündinud Olemus on põhjuse tunnus” (Mokshadharma). Tõeni jõudmiseks peab teeline heitma, põletama või tasa teenima karmalised seosed, mis raskendavad ja piiravad tema liikumist. Karmalisi sidemeid teenib inimene tasa oma soo algusest peale ja lõppu sellele pole näha: tõmbad saba välja, pea jääb kinni [eestipäraselt oleks see „Nokk kinni, saba lahti”. R. R.]. Töö põhjuses juba tähendab Inimese väljumist karma mõjupiiri taha, tema mõte saab nägemuseks ja elustavaks jõuks. Sellel põhineb põhjuse nägemine.
Meie elu paradoks on selles, et mõistmata ja nägemata põhjuse ja tagajärje seoseid, loovad inimesed aktiivselt põhjusi. Selleks on vaja läbi lõigata alateadlik põhjuse ja tagajärje loomine (eelkõige!). Seda funktsiooni võib täita inimkoosluse poolt formeeritud, kuid peamiselt unes aktiivselt töötav Tsensor. Tsensori tööst on kirjutatud „Tees Tantra taha” (vene k. „Putj za Tantru” – „Tantrast edasi, kaugemale”), märgime siin ära südame tähtsat rolli: kõik, mis jõuab inimese teadvuseni peab läbima südame tsensuuri; see analüüsib küsimust ja langetab õige otsuse (A. Klizovski).
Aga alustada tuleb argielu pisiasjadest, oma „majapidamise” puudujääkidest. Iga päev, iga tund tuleb püüda asendada midagi inetut ilusaga, midagi negatiivset positiivsega midagi ebatäiuslikku täiuslikuga (A. Klizovski). See püüdlus on sooviavaldus tööks ja Maailm paneb seda tähele, ja kui ilmub istik, saab see ka hoolitsuse osaliseks.
Tsensori loomise metoodika annab Piibel:
Tarkuse algus on Jumalakartus.
See kaitseb Tõeteed ja hoiab oma pühakuid.
Kui sinu südamesse tuleb Tarkus,
Ja teadmine saab sinu hingele meeldivaks
Saab sind kaitsma arukus, sind hoiab mõistus
Õpetuse sõnad 1:7, 2:8, 10,11
Salomoni tarkus seisnes selles, et ta muutis inimest jälitava alateadliku hirmu valvuriks. Selles on hirmu olemus – mitte lõhkuda inimese psüühikat, vaid kaitsta teda valede sammude eest. Kui inimesel pole hirmu, tsensorit, hakkab hirm teda jälitama.
Järgmine Tee etapp on jõudude rakendamine. Kui inimese jõudude rakendussfäär laieneb, kasvavad ka tema jõud. „Siis näeb inimene selgelt oma teed ja liigub sellel edasi” (R. Tagore).
„Mida kõrgemale ja kaugemale igaüks meist läheb, seda selgemalt ta näeb, et täiuslikkuse saavutamisel pole piiri. Asi pole selles, millise kõrguse sa saavutad täna, vaid selles, et liikuda edasi koos elu igavese liikumisega” (Agni-jooga).
Teelise õiges suunas liikumise märgiks on Maailma toetus temale situatsioonide loomisega (vene k. „skladõvanije”). See märk tähendab elu ja inimese koosliikumist.
Me kõik ühineme Allikas.
Hingaku Absoluut sinu kaudu,
Sina ela Absoluudi hingusega.
Igaüks meist, ühinedes Absoluudiga,
Leidis surematuse, Tõe, Iseenese.
V. Sidorov
Võimatu on jõuda koosloominguni, omandamata Loomingu kogemust: „Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta vaid teeb seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg” (Joh. 5:19). Kuna Loomingu kogemus on arenenud igas olevuses ja asjas, seataksegi teelisele ülesandeks ühinemine Maailmaga. Kõige enam väljendab aga Loomise olemust inimene ise, seepärast ongi vajalik kogu inimkonna vaimse kogemuse loominguline omandamine.
„Hommikupäikese peegeldus kastetilgas pole väiksem päikesest enesest. Nagu ka elu peegeldus teie hinges pole (vähem) väiksem elust enesest. Kastetilk peegeldab valgust, kuna ta on üks valgusega ja teie peegeldate elu, kuna teie ja elu olete üks” (Dzerban Hamil Dzerban, Prohveti aed).
Neist teetähistest pole võimalik mööda minna – Maailma Hing kaitseb end ebatäiuslike eest põhjuse ja tagajärje kindlusega: „Iga lõpetamata tegevus jätab alateadliku pinge” (S. Ivanov).
Kui need tegevused on seotud peenenergeetiliste protsessidega Maailmas või põhjuse ja tagajärje tasandiga, siis tekib pinge inimese elus ja ilmnevad ebameeldivad juhtumid. Liigset tahet ja kiirustamist üles näidanuid aga ootab illusioonide maa – Famagusta (E. Parnov, Ärka Famagustas).
Viimane takistus on lihtsalt ajaline. Agni-jooga järgi ei ärka enne 30. eluaastat vajalikud tsentrid. See on seotud nii inimese vaimse kujunemisega kui ka füüsilisega, kuna füüsilise arengu vektor võtab suurema osa organismi energiast.
KOOSLOOMING
Filosoofia, mis seletab Maailma, on kasutu.
Sokrates
Tingimuste loomine
Lahendamist ja loominguliselt läbitöötamist vajava ülesande või probleemide temaatika antakse tavaliselt sellele, kes on võimeline ja kel on õigus seda lahendada, situatsiooni kaudu; sellega hinnatakse ka lahenduse õigsust. Kõike seda saadavad märgid, milledel on üks imeline omadus – paista silma, köita tähelepanu, s.t inimese ja märgiga väljendatud probleemi vahel on põhjuse ja tagajärje seos. Sõnumitoojaks võivad olla mitte ainult inimesed, vaid ka loomad, loodusnähtused, sündmused kui niisugused jne. Peamine tingimus on inimese pidev valmisolek, sest lastes märguande mööda, laseb inimene mööda võimaluse lahendada probleem põhjuses või märksa peenemal Olemise tasandil, millel probleem on lahendatav mõtte abil! Lahendamata probleem muutub põhjusest mööda põhjuse ja tagajärje ahelat, millesse on segatud probleemi lahendada võiv inimene, tagajärjeks selle inimese jaoks põhjustades kannatusi. Arvukad loodusõnnetused ja tehnilised katastroofid näitavad, kui palju on olemise peentasanditel lahendamata probleeme.
„Maailm püsib, kuni selles on täiuslik inimene. Kui ta kaob ja eemaldatakse Maailma Varamust, ei jää sinna midagi Jumala pandut; ja selles (maailmas) leiavad aset kõrvalekalded ja kataklüsmid, kogu maailmakord läheb teispoolsesse maailma ja saab igaveseks pitseriks (sellele maailmale)“ (Ibn Arabi).
Siit järeldub, et ka kõige hirmsamate kannatustega ei saa inimkond heastada oma pattu
ega päästa end. Seetõttu me pakume Loomingu teed. Pöördume tagasi märgi juurde, mille andis meile situatsioon. „Kui tuleb arusaamine, jõuab inimene algul probleemini. Soovimata leppida mõistatusega, hakkab mõistus ehitama tugiplatsdarme, et rajada sild tundmatult tuntule” (S. Ivanov, Absoluutne peegel).
Iga Maailma probleem lähtub mitte ainult meile tundmatust, vaid ulatub juurtega Ilmutamatusse, Teadmatusse, Olematusse.
„Mis kasu sest, mis teada?
Vaid Teadmatut on vaja!”
Goethe, Faust
Asudes Loomingu teele peab olema valmis kontaktiks Tundmatuga. Siin on tähtis meie positsioon, meie suhtumine. On üks, kui Teadmatusega kohtub Inimene, kui Olemise Loomingulise Alguse kese, teine, kui Teadmatusega kohtub inimese „ego”, mis võib kohe kaduda Olematusse.
Inimene ei saa hoida alal pidevat kontakti Ilmutamatuga, vähemalt esialgu, kuid ta peab olema selleks valmis iga hetk, reageerides teraselt situatsiooni märkidele. Samal ajal ei pea märkide otsimine sarnanema miinivälja demineerimisega, inimene peab olema lõdvestatud, vaba. Teil peab olema vaid häälestatus – valmisolek ja tahe töötada. Oskus tuleb hiljem. Aga tähtsat märki ei saa mööda lasta, see on nähtav.
Saanud märgi, tuleb osata tõstatada õiged küsimused, mis „nagu magnetid tõmbavad situatsiooni kõigist elementidest välja kõige tähtsamad. Neist moodustub fookus või situatsiooni tsenter, selle fookuse ümber asetuvad kõik elemendid struktuurseks tervikuks – gestaldiks. Nii luuakse situatsioonide mõistmise ja ülesannete lahendamise alus“ (S. Ivanov, Absoluutne peegel).
„Loomeprotsess ise on evolutsiooni poolt vabastatud teadvuse kontrollist; talle on antud teine roll – tegelikkust õigesti peegeldavate hüpoteeside lõplik valik“ (S. Ivanov, Sümmeetrilise aju asümmeetria).
Teadvus ise on nii loomingu objekt kui subjekt. Loomingu resultaadina teadvus avardub, haarab Olemise üha peenemaid tasandeid, tunnetab ja organiseerib neid. „Kõrgem seadusandlus peab asuma meis enestes, s.t meie arus“ (I. Kant).
Rõhutame veel kord, et Loodus kaitseb oma Saladust ebatäiusliku teadvuse eest. Peale põhjuse ja tagajärje kindluse eksisteerivad veel tinglikud üleminekud:
1) „Loodus toimib parimal viisil“ (Agni-jooga)
2) sarnane tõmbab sarnast, mille tulemusena ebatäiuslik teadvus lühistab endal ebatäiuslikkuse.
Selle tunnetuse algstaadiumi läbivad kõik inimesed. „Kes suurendab teadmist, suurendab kurbust“ (Ekl. 1:19). Aga sellest (etapist) võib üle astuda või läbida selle kiiremini, astudes Evolutsiooni voolu ja võttes vastu tema Loomingu.
Loomingu resultaat avaldub piki põhjuse ja tagajärje ahelat, kuna Olemise ja Olematuse kokkupuutel tekib Algpõhjus. „Algpõhjus läheb üle Teotsevaks Mõistuseks, Teotsev Mõistus on aga seotud inimese hingega, hing kehaga, ja sel viisil läheb Jumaliku elu omadus üle Mateeriale, s.o inimesele. Inimese olemus, tema mõistus saavad igavesteks“ (Ibn Sina).
Et moodustunud Algpõhjus ei areneks vanu teid pidi, muutudes sellekssamaks tardunud Mateeriaks, mida on vaja ümber muuta, selleks tuleb muuta Maailma Vaimseid Seadusi. Vaid siis ilmub Olematu uue materiaalsusena, olles organiseeritud Uute Seaduste poolt ja kandes neid endas. „Inimene määrab (vene k. „predpissõvajet“) toore aine organiseeruma tema ideaali järgi ja tal on õigus nõuda, et talle antaks materjal, mida ta vajab“ (J. Fichte). „Teaduslikus mõttes on Seadus oma olemuselt inimese vaimu produkt. On rohkem mõtet väita, et inimene annab seadusi loodusele, kui vastupidi“ (K. Pirson).
„. . . me teame, et seadus on vaimne” (Gal. 7:13). On olemas Seaduse Vaim ja Täht (s.t „kirjatäht”) ja „. . . seaduse tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees, sest Seaduse kaudu tuleb patutundmine“ (Room. 3:20).
Kõik seadused, mis väljendavad mingite inimgruppide huve, on Vaimu Loominguta, hingetud ja kannavad endas ainult Tähte – Võimu pitserit. Seadusetäht, see on eelkõige välise mõtlemisviisi peegeldus, analüüsikirves teeb sisselõikeid mitte ainult inimese teadvusse, vaid ka Mateeriasse, pitseerides selle võttes Mateerialt vabaduse.
„. . . kui oleks antud seadus, mis suudaks teha elavaks, tuleks õigus (vene k. „pravednostj“) tõepoolest seadusest“ (Gal. 3:21).
Seadusele Vaimu tagasiandmine seisneb selles, et Uued Olemise Vaimsed seadused kehtestatakse inimese tunnetuse ja tema maailmaga koosloomingu meetodil. Seadustega Mateeria uueneb hävinemata, aga see tähendab, et temas tekib Eluläte. Seepärast – tõesti, pühadus tuleneb seadusest.
Tunnetusmeetodil kujuneb ümber ka Seadusetäht; kuna sel juhul on tunnetuseks süntees ja uuestisünd siis Seadusetäht pole „kirvejälg”, vaid Vaimu Mateeriasse tungimise jälg, Ilmutatu ja Ilmutamatu vastastikuse mõju efekt, nende harmoonia jooksev resultaat
Seadustele Vaimu tagasiandmine ja Tähe ümberkujundamine annavad järgmised tagajärjed: Valguse ja Pimeduse võitlus viiakse põhjuse - tagajärje tasandilt Seaduste tasandile, aga kuna „ilmutatud seadus on idee” (Goethe), siis Valguse ja Pimeduse võitlus muutub ideede võitluseks ja toimub veel Olemises.
Järgmiseks ülesandeks on Valguse ja Pimeduse võitlusmehhanismi sulgemine ja selle katkestamine. Aga seda ülesannet täitma me pole veel valmis, seetõttu peatume teisel tagajärjel - Olemise seaduste ümberkujundamisel. Peatume näiteks vastandite ühtsuse ja võitluse seadustel. Maailmale on antud kaks vastandit, kui kaks arenguvarianti: must – valge, ja – ei (yin – yang) jne. Selles seaduses ühtsus on vajalik vastandite kokkupuutesse viimiseks, võitluseks ja on sisuliselt väljast teostatav sund. Seetõttu, teostades Loomingut, inimene väljub sellest seadusest, muidu ei teki kontakti korral Ilmutamatuga Olemise uusi vibratsioone, „nagu värv tekib Valguse ja Pimeduse kokkupuute piiril“ (Goethe). Ilmutamatu loomingulisel saavutamisel. Olemine värvub vastastikuse mõju vikerkaarena, aga see tähendab, et vastandite ühtsuse ja võitluse seaduses kaovad vastandid ise, kaob nende võitlus. Aga ühtsus teostub Ühtse osade vastastikuse mõjuga.
Olemise uute vibratsioonide ilmumine tähendab, et muutub ka Sõna (Logos, Vibratsioon) ise, kuna Sõna kaudu ilmus Olemine ja Sõnal on kogu Olemise vabadus. „Surm ja elu – kõik on keele võimuses“ (Õpetuse Sõnad 18:4).
Miks siis „kõik öeldu on vale?”
„Sõna, mis korrastab kaose, on teatud määral materiaalne jõud vaid sel juhul, kui ta peegeldab materiaalseid, objektiivseid seaduspärasusi ja mobiliseerib materiaalse tegevuse kandjaid praktilistele tegudele“ („Seaduse” ja „Kaose” kategooria).
Kuid iidsed rišid, Veedade loojad, õõnestasid Sõna jõu ja ta sai tühjaks. ”Goethe ei kartnud elus midagi rohkem, kui tühje sõnu, mis tekivad kui väljast antud kaemusi vormistava mõistuse produkt. Lingvistid nimetavad neid keelemärkideks, mis ei seo asja selle nimega, vaid asja mõiste selle akustilise kujundiga“ (K. A. Savasjan). Seetõttu Tõde on vaikiv, passiivne, tasane. Niipea, kui Tõde hakkab rääkima, ilmutab aktiivsust, muutub ta valeks.
„Ma tegin endale ülesandeks säilitada enda ja oma tee kohta teatavat vaikimist“ (Goethe).
Aga Maailma Kõrgetel teedel toimib eelkõige paradoksaalne loogika, formaalne ja dialektiline loogika ainult, kui selle tagajärjed. Vastavalt paradoksaalsele loogikale, nagu see on ilmutatud Chan-budismi kuuenda patriarhi „Teemantsuutras”, on see, et ma mõistsin Tõde, ilmutades seejuures aktiivsust - vale, ja seetõttu õige. See tähendab, et vale on väljaselgitatud, välja kaevatud tema arenguallikas ja kõrvaldatud põhjus. Loominguga väljakutsutud uued vibratsioonid taastavad Sõna jõu. Sõna pöördus tagasi Looja juurde, aga mitte sellisena, nagu läks, vaid pöördus tagasi inimese Vaimse loomingu, inimese ja Maailma koosloomingu kogemusega.
Nüüd on ettevalmistatud kõik tingimused koosloominguks: inimesele on tagasi antud Sõna jõud; Seadused on elustatud Loomingu Vaimuga ja Mateeria on ette valmistatud Sri Aurobindo kangelasteoga.
Ta ei suutnud avastada uut Teed, kuid sai Tõeteraks, mis „idanes”.
„Supramentaliseeritud Mateeria põhiomadus on: ta hakkab vastama teadlikule tahtele ja muutub vastavalt selle käsule, nagu savi muudab vormi pottseppa sõrmede all. Mateeria ärkas oma jõu tunnetamiseks ja teostab ise oma transmutatsiooni inimese läbi” (Satprem) Inimene seejuures pole enam ainult Reaalsuse juht (kanal), vaid võib ja peab saama selle Loojaks. „Seadus eksisteerib tänu inimese Loomingulisele mõttele „(Pirson). Seadus, kui „oluline suhe, sisemine side „( seaduse ja Kaose kategooria), läbib kogu Mateeria „tungides sellesse, väljastpoolt mõjutamata”. Kujundlikult öeldes - uuenenud Mateeria „ujub” seadustes, et ilmutuda Loomingu Tulena. See protsess on väljendunud kõige paremini „Punase Hobuse ujutamise „sümboliga: Maailm ujutab Punast Hobust.
PUNASE HOBUSE UJUTAMINE
Iga olevuse põhialuseks on Loomingutuli.
Tuli on elu, loomingu, püüdluse sümbol.
Määratlematus
Prometheus varastas Jumalatelt Tule ja andis edasi inimestele, kuid ei seletanud, kuidas sellega ümber käia, edasi arendada.
„Tuli on kõrgeim stiihia ja temale lähenemine peab kulgema kõrgema teadvuse abil. . . Aga degradeerudes (vene k. „ogrubeja”, s.t „jämedaks muutudes, matsistudes”) inimesed unustasid, millisest Tulest rääkisid targad. Tuli muutus füüsiliseks” (Tulemaailm)
Ja Tuli jäigastus veelgi, omandas kristallilise struktuuri, sai haiguse - kogemuse ladestumise.
„Tuli võib kristalliseeruda. . . On õpetlik jälgida, kuidas eemaldatakse peamine energia” (Tulemaailm) On loomulik, et kogemuse sool ladestub Tule kõigil tasanditel - Loomingu peensärast füüsilise leegini ja selle tagajärjeks oli inimese Loomingu nihkumine mõtteloomingult sisendusele - Tule vägistamisele. Ja enam ei juhi Elu voolusid Tule peenmateeria, vaid kogemuse kristall, mis hajutab oma takistusega loomepotentsiaali. ”Võimete isolatsioon, ükskõik kui efektsed ka oleksid nende tegevuse tulemused, on tunnetuse defekt. Maailm on üks ja Maailma vastav taju on antud vaid terviklikule (vene k. „edinoi litsnostij”), isikule. Tunnetusakt on kõigi tunnetusejõudude, kaasa arvatud reservid, totaalne
mobiliseerimine; võit saab olla tagatud vaid indiviidi kui kollektiivi olemasolul (tunnetajana) (K. A. Savasjan).
Kitsa spetsialisatsiooniga on lihtsam - see kõrvaldatakse isiksuse harmoonilise harimisega, eelkõige enesearendamisega. Aga inimkonna tekitatud suhete defekti ei saa kõrvaldada kogu ühiskonna (poolt), vaid üksikisiku Absoluudi saavutamisega. Peamine tingimus on seejuures - mitte ainult Absoluudi saavutamine, vaid inimese algse loomingutule liitumine Absoluudiga. Siis muutub mõte elustavaks jõuks ja tõuseb nagu Fööniks tuhast.
„Mõte on maailmakorralduse algallikas, kõige elava algallikas, sest igasugune looming sünnib ja algab mõttes.” (A. Klizovski).
Elustava mõtte puudutus toob taas elu kivistunud Reaalsusse. ”Kui Buddha puudutas mäge, siis polnud see enam mägi, ta on elus, tal on tuksuv süda. Kui aga teie puudutate inimest, siis muutub see mäeks, aga juba surnuks” (Rajnesh).
See, mis taastab elu ongi kaunis. N. K. Roerichi ja S. N. Roerichi maalid on kaunid (vene k. „prekrasnõi”, s.t „imeilus”) seetõttu, et emaneerivad elavat Reaalsust. Niisama elav on ka Agni-jooga, loomingu ja inimese Maailmaga loominguliste suhete yoga. Agni-jooga hoiatab Maale ligineva kosmilise Tule eest.
Kosmiline Tuli oleks Maa ammu põletanud,
Kui poleks Shambalat. Ta Kõrgtuld
Otsekui ekraaniga nõrgendab.
Hajutab karme kiiri.
V. Sidorov, Seitse päeva Himaalajas
(Shambala - budistide müstiline ja külluslik „Läänemaailm”
Ekraan, mis kaitseb Elu, on seesama Tuli, aga Vaimu Loomingu Tuli; Tuli, mis annab Elu: „Me oleme Tule peenmateeria, Vaimu lend ja mõttesööst“ (V. Sidorov).
Punane Hobune (eesti k. võiks olla „Tulihobu”, „Pegasus”) on inimese elustav (tule)mõte, mis pöördub tagasi oma Algallikasse; aga Punase hobuse ujutamine on inimsõna Absoluudis taassünni, Absoluudi inimsõnas taastumise sümboolne väljend.
Aga ujuda saab ainult vee äärde jõudnu. Need, kes ootavad vett, ei saa seda teha, kuna Olemises pole Vett, sest Olemine ise suleb Kivina Loomingu Lätte. Järgmine ülesanne, mis kerkib meie ette pärast Tule läbimist, on Vee läbimine: Loomingu Lättelt on vaja eemaldada Olemise Kivi.
OLEMISE KIVI
Selle teema näitel vaatleme detailselt selle saamist ja lahendamist. Teema „Olemise kivi“ (eesti k. võiks olla „Olemise raskus”) tuli artiklina ajakirjas „Himija I Zizn”, nr. 11, 1985). Ajakiri toodi lugeda ja kogu materjalist peatus tähelepanu just sellel artiklil kissellist.
Töö teemaga algab lähteandmete selgitamisega, mis anti märgiga. Artiklist selgub:
- sülti läbivad tärklise molekulidest sillakesed ja ta koosneb nagu paljudest rakkudest
- lõksudest, kuhu on püütud vee molekulid.
- happelises keskkonnas algab tärklise hüdrolüüs ja ta kaotab sillakeste moodustamise võime
- tärklis viljateras on toitekeskkonnaks idule, kuni ta ajab juured
- aju on kolloidne süsteem väga peente seinte - rakkudega vee molekulide ümber
Iga ülesande lahendamisel tuleb kasutada Hermes Trismegistose võtit: „Väline on sisemise sarnane väike samasugune kui suur, seadus on üks kõige jaoks. Pole midagi suurt ega väikest” (Ed. Shuret).
Selle võtmega inimene „ tõuseb üles surnud vibratsioonidest ja see tähendab, et inimese liigutus saab Elu enese elavaks liikumiseks“ (Ed. Shuret).
Hermes Trismegistose võtme kasutamine annab kohe järgmised järeldused: Lootel (geneetilises mõttes) on programm Vee haaramiseks, aga tärklis (ja kogu Toit) - see on seade, mehhanism Vee haaramiseks, mille eesmärk on ainult Elava Vee püüdmises ja kinnihoidmises. Seejuures on kõige lihtsam vett sulgeda ja peatada Allika juures - seepärast lasubki Olemine kivina Loomingu Allikal.
Selles seisnebki iga Loote (mitte ainult inimese) patt, et tal on vee haaramise energoinformatiivne mehhanism, s.t tema ilmumusega on seotud Absoluudi vabadust piirava mehhanismi teke. Inimesel asub see mehhanism ajus: „Aju on kolloidne süsteem väga peente seinte - rakkudega vee molekuli ümber“.
Kui Vesi (Absoluut) kaotab liikumisvõime, siis kustub ka Elu. Ja murda läbi Tõeni mõistuse abil polnud enam võimalik - mõistus sulges kohe tee. Jäi üle vaid üks tee: Tõeni võis jõuda vaid ilma mõistuseta, mõistusetuse abil, millel on mitu seisundit - arutus, hullumeelsus ja mõistusetus - vaikus.
Mõistusetus (vene k. „bezumije”) on Tõe tunnetuse juba avatud Tee, see tuleb läbida Vaikimise värava kaudu, aga mitte arutuks minnes. Omandades vaikimise kogemuse muutub inimene mõtlevaks mateeriaks ja tal vahetuvad täielikult mõtlemisprotsessid.
Kuid pöördume tagasi tavalise inimese tavalise mõtlemise juurde, kes mitte ainult lihtsalt võtab vastu ja annab edasi mõtteid, vaid teeb seda peaaju rakkude abil; vesi nendes (rakkudes) mõtetes-vastuvõtus-edasiandmises ei osale, kuna ta on „suletud” neisse rakkudesse ja osaleb ainult raku elutegevuse füüsikalis-keemilistes protsessides.
Hermes Trismegistos „paljastas” meid (vene k. „võvel nas na tshistuju vodu”) - vesi peab vahetult osalema mõtlemises, millest räägib ka iidne tarkus: „. . . veed mõtlesid“ (Rigveeda) ja kaasaegsed uurimused, mis näitavad, et vesi võib formeerida DNA ruumilisi koopiaid ja et vees on võimalik igasuguse informatsiooni holograafiline üleskirjutus. (Seda kasutab dr. V. N. Sartsuk oma ravivõtetes.)
Vaikimine on vajalik selleks, et heita kõrvale assotsiatiivse mõtlemise ahelad ja sundida aju pöörduma tagasi oma unustatud kujundliku mõtlemisvormi - „mõelda veega”, kus peaaju rakkude vesi kannab tajutava objekti või subjekti holograafilist kujutust, aga mõtted ei tule väljast, vaid viimasest (st. hologrammist. Mõtlemine muutub aju sisemiseks omaduseks ja läheneb tõelisele.
„Tõde on tegelikkuse mõtteline kujund, aga selle koostisosad, mis teadmiste süvenemise protsessis pidevalt muutuvad, on eri- ja üksiktõed. (V. N. Stserdakov). Kujundlik mõtlemine teostub vee abil ja vesi loob Tõe holograafilise kujundi.
Saab mõistetavaks, miks „Jumala Vaim hõljus vee kohal“ (Olemise 1:2) Maailma loomisel; Vesi on Absoluut ja Loomingu Vaim lõi mõtte ja kehastas selle: Uus Vibratsioon (Sõna) sai valguseks. ”Ja ütles Jumal - Saagu valgus! Ja valgus sai. Ja Jumal nägi Valgust, et see hea oli, ning Jumal eraldas Valguse Pimedusest“ (Olemise 1:3, 4)
Kõrgema Loomingu probleemidelt tagasi inimese ja tema toimingute juurde. Välise mõtlemise korral mõtted kui energoinformatiivsed impulsid, mõjutades ajurakkude seinu, vigastavad ja deformeerivad neid ning selle füüsiliseks tagajärjeks on nende surm. Informatsiooni märge on sel juhul kõige enam sarnane kirvetäksetega ja mõtlemist ennast võib võrrelda kirvetööga. [Mõtlemine on siiski natuke keerulisem! R. R.]
Selle probleemi filosoofiline külg on selles, et vaim tajudes välist reaalsust, võtab vormilt vaid sisuta koopia ja muutub seetõttu ise tunnetusprotsessi sisuks so. muutub vormi vangiks - loonud mõttevormi, langeb inimese mõte reaalsusest välja ja inimene kaotab oma mõttejõu, kaotab oma loomingu.
„Mõte on loomingu alus. . . vaimse plaani olemusena mõte ei saa olla hävitatud“ (Hierarhia)
Mõtet ei hävitata, ta lihtsalt surutakse tunnetatavate objektide vormi nagu džinn pudelisse. Mõtte vaesustumise tulemuseks on mitte ainult loomepotentsiaali kadu, vaid ka Maailma nähtuste vastuvõttu teravuse kadu. konservatism jne.
Oleks liig nõuda kõigilt inimestelt uue Mõtte – Logose sündi, või et inimene kordaks oma mõtlemisega loomisakti, samal ajal kui loomingus tarmukas vaim hõljub otsust oodates aju vee kohal. Aga inimene ei pea oma mõtlemisega lõhkuma omaenese mikrokosmost, seetõttu on kujundliku mõtlemise omandamine tähtis ja hädavajalik.
Tagasi vangistatud Vee juurde. Sisemine mõtlemine viib välise Maailma ja ajurakkude vee vastastikusele mõjule, mille tulemusena tekib tajutava Maailma hologramm, mis kannab tajutava nähtuse (ilmingu) olemust. Teisisõnu - vesi mõtleb, inimese mõte aga jõuab Absoluudini ja muutub loominguliseks jõuks. Ja see tähendab, et mõtlevast mateeriast sai Loomingu Allikas s.t Loomingu Allikalt on võetud Olemise Kivi (Raskus).
[Üks meie – Eesti – poeet kasutas 1980. aastatel väljendit: „Olemise avar ja kummaline kergus”, teine 1990. aastatel : „Väga keghge on olla ebanoghmaalne!”. Ilmselt pidasid nad silmas seda seisundit! R. R.]
Iga teema vaatlusel tuleb arvestada käsitletava nähtuse vana mehhanismi tööd ja selle vilju. Vana mõtte töö seisnes mõttekujundite loomises, „mis püüavad teostada nendesse pandud ideed“ (A. Klizovski).
Peale selle, nagu varem märgitud, „moodustavad nõrgad mõtted loomingulist jõudu mitteomava kaootilise jõu kogumeid”. Neil juhtudel tuleb pöörduda toimivate seaduste poole.
„Mõttemaailma juhtiv seadus ütleb, et mida kõrgem on mõte oma sisult, seda tugevam on ta“ (A. Klizovski). Loominguline mõte on kõige tugevam - see on kõige alus. Mõttetöö vana mehhanismi ei saa hävitada, kuivõrd mõtet ennast pole võimalik hävitada; ei saa ka ära keelata - keeld kutsub keelatu ellu!
Kõige lihtsam on vana - uue probleemi lahendada suhetes. Näiteks, kui nõrkade mõtete kaootiliste kogumite suhtes formeerida loominguline suhtumine, siis vastavalt sarnase sarnasega tõmbe seadusele osa nõrku mõtteid reageerib loomingulisele suhtumisele - nad on veel elusad ja Maailm võib kasutada nende jõudu; osa nõrku mõtteid ei reageeri, nad on surnud ja langevad Reaalsusest välja.
Nii on ka mõttevormidega - need, mis võtavad vastu Loomingu Uue Valguse, saavad valguseks, need, mis lükkavad Valguse tagasi seda vastu võtmata, saavad Lebavaks Kiviks. Aga Lebava Kivi alla, nagu teada, vesi ei voola. Vähe sellest, vesi läheb Lebava Kivi alt ära, kuna mõte vabastas Vee igas olemuses igas asjas. Niisuguste mõttevormide jaoks saabub Maailma lõpp, kuna nad ei võtnud vastu Uut Maailma, aga Vana Maailm, kui nii võib öelda, läks täielikult Uude - vajalikud kivid on juba korjatud!
Valgusesse võib siseneda ainult oma valgusega.
Teile antakse vastavalt teie Valgusele!
„Elu ümberkorraldamine ja uuenemine on vältimatu ja pöördumatu; küsimus osavõtust või mitteosavõtust uue elu ehitamisel on ühtlasi küsimus: olla või mitte olla“ (A. Klizovski).
Niisugune on lahendus probleemile, mis ilmus Maailma teaduse maailmas väärtusskaala järgi mitte eriti tähtsa, aga huvitava artikliga kissellist ja viis vajadusele lahendada Olemise aluste probleemid, seadis igaühe vääramatult kõige olulisema küsimuse - olla või mitte olla - ette!
„Varem te olite pimedus, nüüd aga olete Valgus Issandas.
Käituge nagu Valguse lapsed“ (Ef. 3 : 8)
Järgmine seadus, mille toime tuleb peatada, on iga liikumise lühistumine rõngaks, muidu Uus Valgus, keerdudes enda ümber (lühistudes), muutub mustaks auguks.
IGAVIKU RÕNGAS
Ma olen see, kes ilmus, igavene. Ma viibin taevas
Tuhande yuga lõpus mööduva Maailma taas
endasse haaran.
Narayania
Inimest huvitab alati tema loomingu edasine saatus, sest kui Looja hävitab oma loomingu „tuhande yuga lõpus”, tasub siis luua uut? Kõik on nagunii ette määratud! On arvukalt kirjalikke allikaid, mis juhivad tähelepanu sellele, et Maailma areng toimub ringi mööda, mille lõpus on Maailma lõpp.
Järgima Agni-joogat, mis väidab, et Maailma täiustumisele ja inimese enesetäiustumisele pole piire ja proovime analüüsida igasuguse liikumise ringiks lühistumise mehhanismi; leiame selle ringliikumise katkestamise võimaluse. Igasuguse seaduse toimepõhjust tuleb otsida Olemise Põhiseadustes, mis kõige täielikumalt avalduvad mõtlemises.
Mõtte põhiomadus pole mitte ainult mõttekujundite loomine, vaid eelkõige on mõte loominguline jõud, on loomingu põhjus. Seetõttu mõte ulatub Ilmutamatuni ja peab juhtima Uue vibratsioone, saades Allikaks ja korraldades ümber kaose.
Inimene aga ei oska saata mõtet Kaugete Maailmadeni, vaid seob selle iseendaga.
„Hingele ei panda midagi talle võimatut. Temale - kõik, mis ta on omandanud; Tema vastu - see, mis ta omandas enda jaoks“ (Koraan, 2 : 286).
Inimesega seotud mõte, teostades oma Kaost ümberkujundavat loomingulist aktiivsust ja omamata võimet jõuda kaoseni, tõmbab Kaose lained enda külge. Tagajärg on sellele vastav, nagu näiteks mõistukõnes kolmest pühakust.
„Kolm arhaati jälitasid visalt Buddhat, et see lubaks neil katsetada imetegu. Buddha pani igaühe neist pimedasse ruumi luku taha. Pika aja järel kutsus ta nad välja küsitles nähtu üle. Igaüks jutustas oma nägemuse. „Imed on kasutud”, ütles Buddha, „sest kõige tähtsamat imet te ei tabanudki. Te oleksite võinud tajuda nägemisevälist olemist ja see taju oleks võinud teid juhtida välja Maa piiridest. Aga teie jätkuvalt tunnetasite end maas istuvatena ja teie mõtted tõmbasid (Maa) ligi stiihiate laineid. Stiihiliste kujutluste kasv (vene k. „nabuhanije”, s.t „kerkimine, paisumine, kuhjumine”) kutsus esile vapustusi mitmetes maades. Näiteks sina nägid punase krooniga punast hobust - tuld (eestlane näeks vastavalt „Punast Kukke”), mille kutsusid välja sügavikust, see põletas maha kaitsetute (inimeste) majad - mine ja aita!
Sina nägid neitsinäolist sisalikku - sa sundisid laineid ära uhtuma kalurite paadid - rutta appi. Sina nägid lendavat kotkast ja kutsusid välja tormi, mis hävitas viljasaagi - mine ja heasta! Te veetsite kasutult aega ja ainult häirisite stiihiaid” (Kogudus).
Stiihiate häirimine (vene k. „vozmushtshenije” - „aktiveerimine”) ja tagajärjena entroopia kasv tähendab „kõrgkvaliteetse energia” (Leon Brilloin) langust ja liikumist ringis, kuna vastavalt termodünaamika teisele seadusele, suletud süsteemis entroopia kasvab.
Niisuguse mõtte ja Kaose vastastikuse mõju resultaadiks on vaid selle mõju tagajärgede (füüsilises maailmas) kõrvaldamise kogemus. See kogemus peatab vastastikuse toime (s.t mõtte ja Kaose vahel) aga peatab ka liikumise enese, luues uue põhjuse, mis avaldub märksa madalamal energeetilisel tasandil, kuid kutsub esile sellesama ringliikumise. Tulemusena kaugeneb mõte üha enam allikast, kogemus asendab mõtlemise ja sulgeb (lühistab!) mõtte teadvuses, jäigas „kivi”-tüüpi struktuuris. Sulgunud teadvuses jätkub „ringliiklus”, aga mõttel pole enam kontakti välismaailmaga. See inimene ei taju enam ennast ja kannatab, kuna teadvuses vangistatud jõud ise kannatavad, igasugune liikumine aga ainult suurendab neid (kannatusi). Ainult mittetegutsemine rahustab neid.
Mõtte kaotanud, kivistunud teadvused, kaotavad valguse ja muutuvad tumedateks, valgust neelavateks, muutuvad energeetiliseks auguks, millesse on peitunud loomingulised jõud ise kui ka sinna mitmesugusel teel sattunud igasugused energeetilised olemused.
„Tundmatutes mustades sügavikes on arvukalt iidseid koletisi“ (J. R. R. Tolkien, Hoidjad)
Tuhandeaastases sügavikus oli ka Saatan, allaheidetud võitluses Ingliga, seejärel vabanenu mõneks ajaks ja taas heidetud tulejärve (Apokalüpsis)Aga selle tulejärve tuli peab olema uus, mis on Saatanale teadmata ja tema poolt omandamata; ainult niisugune tuli suudab hävitada surma ja põrgu.
„Ja surm ja surmavald visati tulejärve. See on teine surm - tulejärv.
Keda iganes ei leitud olevat Eluraamatuse kirjutatud, see visati tulejärve”
(Apokalüpsis 20: 14,15)
Eluraamatusse kirjutab end igaüks ise oma valgusega. Aga jätta loomingulisi jõudusid ja koletisi mustadesse sügavikesse ei tohi, sest keegi võib need sealt juhuslikult välja lasta - eriti lapsed, kellel on veel elav ja tugev läbitungiv mõte. Ka kaasaegne kultuur saadab inimese koletiste juurde: õudus- ja fantaasiafilmide rohkus ei räägi kultuuri langusest vaid nõiutud jõudude aktiveerumisest.
Džinni pudelist välja lasta on väga lihtne, piisab huvist ja tugevast mõttest. Aga kunagi ei tea, keda lased Maailma ja millised on tagajärjed, ehkki üks tagajärg on teada - sumbub loomingutuli, nõrgeneb mõte ja mõte võib asendada džinni ning kaduda sügavikku, omamata jõudu sealt väljarabelemiseks.
Teine tee sügavikes kinni olevate jõudude vabastamiseks on tinglikult „muna väljahaudumine” või „kivide (kokku) korjamine. Seisneb see selles, et musta sügavikku on vaja haarata Uue Loominguga, valgustada Uue Valgusega. Kuna Seadus on lõks kõige jaoks ja kõikjal, siis lasub uus seadus ka sügavusse peidetud jõudude sisemisele liikumisele ja kutsub need ellu, nii nagu kevadehingus elustab taimealge.
Koletiste arengu tee ja vormi määrab Uus Looming ja esmaseks ülesandeks ongi nende (koletiste) ümberkujundamine uuteks olemusteks. Et mõista, milleks saavad „munast” või „kivist” pärit koletised: nende juured, minevik on tumedas, deemonilises. Tähendab, nad hakkavad muundama deemonilist, tumedat, toitudes sellest; ja kuna oma töö poolest Maailmas sarnanevad nad taimedega, siis lähevadki taimedesse.
„Kõik madalamad eluvormid, andnud elu kõrgematele vormidele, on nende eluvormide jaoks toiduks“ (A. Klizovski)
Kuidas purustada igaviku rõngast? Minevikus ringliikumisele sattunud loomingulise mõtte vabastamisele suunatud mõtte endaga. Aga see tähendab, et liikumine kulgeb sama punkti kohal, aga kõrgemalt, spiraalselt.
TÖÖ SUHETES
Kui alasile taob korraga palju inimesi, siis
nad peavad seda tegema järjekorras.
Thomas Fuller
Väravad, mis avavad inimesele Maailma seadused, ei avane kohe ja kõigile. Lähevad aastad kujunemiseks ja õppimiseks, enne kui Maailm tunnistab Meistrit, enne, kui inimese mõttest saab Looduse sisemiste võimaluste ja loominguliste potentsiaalide väljendus. Aga on ju inimene igal oma eluhetkel suhetes Maailmaga ja nende kaudu vastastikus mõjus Seadustega. Seetõttu on „inimese ja Maailma” ja „inimese ja inimese” õigete suhete formeerumine iga religiooni või filosoofilise süsteemi tähtis osa.
Meie ei sea eesmärgiks ühtede või teiste doktriinide õigsuse kinnitamise või ümberlükkamise, meile on tähtis selgitada välja loovad ja hävitavad suhted, õppida teadlikult formeerima suhteid ja omandada (oskus) tööks suhetes.
Suhe - see on side inimese ja tegelikkuse vahel, mis väljendub inimese tegevuse igas vormis, aga lõppkokkuvõttes on kõik need suhted kokkuviidavad moraalile, tunnetusele ja loomingule.
„Tunnetus, moraalsus ja kunst väljendavad eri vormides inimese ja tegelikkuse vahelist seost ja koos moodustavad inimese vaimse elu.“ (V. N. Stserdakov). Väga tähtis on järeldus, et suhted on inimese vaimse elu ja selle eri külgede - tahte, armastuse, moraalsuse jne. avaldused, mis saavad alguse inimese mõtetes, tunnetes ja tegudes, mis omakorda on määratud aju ja psüühika tööga. Siit tuleneb veel üks järeldus, et kui suhted on vaimu elu ja aju - vesi, siis tekib Loominguelement, kui „vaim hõljub vee kohal,” aga veed „mõtlevad”.
Tähendab - Looming sünnib suhete teadvustamisega ja suhete teadvustamine ise lülitab need Loomingu voolu. ”Ühest küljest on loomeprotsess - Looja, teisest tema looming, aga mõlemad on ühe ja sama nähtuse poolused“ (Rajnesh).
Suhete teadvustamine on isiksuse vaimse arengu tähtis etapp ja on oma olemuselt vaimu ärkamine Loominguks. Suur osa inimese suhetest on aga kehtestatud reeglite ja harjumustega, pole teadvustatud, mis põhjustab hirmu. Inimesed lakkavad usaldamast ennast, veel vähem usaldavad nad endi tulevikku; selle usaldamatusega annavad inimesed oma tuleviku stiihiate ja juhuse hooleks.
„Inimene prognoosib pidevalt oma elu negatiivse alatooniga - iga ärevuse aluseks on vastikuim tunne, mida väljendab sõna „hirm”. Ärgem kartkem ja saagem Jumala sarnasteks!“ (A. Bauer, Jamantika)
Teadvustatud suhted kuuluvad inimesele ja kõik vastastikused mõjutused toimuvad tema vabal tahtel. Teadvustamata suhted võtavad inimeselt valikuvabaduse, kuna teadvuse nõrkuse tõttu määravad tema käitumise jäigad alateadlikud seosed, mis on tekkinud ühetüüpsete teadvustamata suhete liitumisel. Vaimses Maailmas toimib seadus, et „sarnane tõmbab sarnast”, s.t et kui nõrgad mõtted moodustavad hävitava jõu kaootilisi kogumeid, siis ühetüüpsed teadvustamata suhted, olles kanaliks, juhivad selle hävitava jõu Olemise füüsilisele tasandile; läbivad suhtega seotud inimeste elu, põhjustades kannatusi.
Teadvustamata suhteid on väga keeruline kõrvaldada nende teadvustamisega, aga lihtne uue, märksa kõrgema suhte formeerimisega, püüdlusega Loomingule ja sarnasusele Loojaga.
„Vaimne inimene on see, kelle jaoks on olemas ka kõige üldisemat laadi tähtsad küsimused - mida kujutab endast Maailm? Mida inimene? Mis on minu kohus? Vaimne ja intellektuaalne ei tähenda ühte ja sama“ (V. N. Stserdakov).
„Maailmaga sügavas seoses elava inimese isiksuse terviklikkus täidab inimese elu ebatavalise stabiilsuse, valguse ja rõõmuga (Albert Schweitzer), kuna inimese maailm mahutab siis endas koguMaailma.
Kannatused viitavad mitte ainult teadvustamata suhetele, vaid ka nende defektidele, mis ilmnevad elu armetuses. ”Kogu elu taandamine mõistuse elule, mõtlemisele, vaesestab seda, ja veel enam - teeb mittetäielikuks. Tunnetuse, kunsti ja moraalsuse lahutatus on ühtlasi inimese sisemiste jõudude lahusolek inimese sisemine lõhestatus, tema põhipüüdluste desintegratsioon ei luba tal saavutada terviklikku ja harmoonilist eksistentsi ja on tema püsiva rahulolematuse allikaks“ (V. N. Stserdakov).
Suhete defekti parandamine on oma olemuselt inimese vaimu ravimine ja peab seetõttu hõlmama kõik vaimse elu avaldused - tunnetuse, moraalsuse ja kunsti nende täiustamise teel. Kõige efektiivsem suhete defekti kõrvaldamise meetod on siiski Looming, kuna Looming elustab ja arendab Vaimu.
Pole vaja otsida Loomingut kusagil väljaspool ennast, loominguimpulss on inimesele algselt antud. Aga „inimene võttis loomingulise impulsi tsentrit kui oma „ego” ja „ego” tegevus neelab kogu pinge, nii saadakse kosmilise toime asemel isesuse tsenter. „ (Määratlematus)
Et taastada loomingutsenter, peab inimene jätma oma isesuse teokarbi. Isesuse heitmiseks on palju meetodeid ja kõik nad baseeruvad enda (enda isesuse) andmisel Maailmale. Loomingulise tsentri taastamisega lülitub inimene Elu - voolu, läheb koos Evolutsiooniga, aga „püüdlus Ühtsuse poole on „Tee õigsuse tunnuseks“ (Agni-jooga). Teiseks tunnuseks on rõõm.
„Kõik elav pöördub ära kannatustest, kõik elav hindab (oma) elu“ (Buddha).
Tööd suhetes vaatleme kahel näitel. Esimeseks on suhtumine ajalukku, müütidesse, bõliinadesse.
D. Andrejev kirjutab raamatus „Maailma Roos” („Roza Mira”), et Lilliti, Logose abikaasa, kõigi meie Universumi elusolendite Ema ja keha Looja (vene k. „vajatelnitsa”) peenkeha võttis endasse teatava deemonilise elemendi (eizehore - Saatana seemne) ainuüksi deemoni Gagtungri Universumisse tungimise faktist. Deemoni ilmumine lõi teadvustamata suhted, mis kehtestusid Lilliti enese teadmata ja nõusolekuta; aga need uued suhted olid uue, inimese asustatud maailma materiaalsusest märksa tihedama materiaalsuse allikaks. Loodud deemonlik maailm hõivas Universumi struktuuris märksa madalama koha, Lillitist endast sai aga loodud energeetilise augu vang.
Töö suhetes selles näites peab ehitama üles nii, et mitte tunnistada ( vene k. „prinimatij”) minevikust tulevaid kehtivaid seoseid. Lillit vabastatakse lihtsalt meie suhtumisega: Ema on puhas ja määrimata (plekkideta), see tähendab vaba saatana seemnest. Niisugune suhtumine toob Lilliti Reaalsusse, deemon aga jääb müüti.
[See on hea näide! V. Pavlovits oleks võinud seda soovitada Monica Lewinskyle! Või ennast täisteinud riigimeestele - püksid legendi, mees ise Riigikokku! R. R.]
Teiseks näiteks on suhtumine negatiivsesse. Negatiivse kriitika on destruktiivne suhe. „Kes sööstab negatiivse peale, hävitab iseennast“ (Goethe). Niisuguse kriitika tulemuseks on loomingulise impulsi hävitamine. Töö suhetes nõuab mitte negatiivse kriitikat, vaid negatiivse ilmumisele viivate põhjuste väljaselgitamist ja kõrvaldamist ning sundimises neid (põhjusi) tegema kasulikku tööd. Raamatus „Põhjus ja Karma” on selgitatud vampiiride, kui karma sanitaride kasulik roll; inimene annab aga vampiirile oma parima energia - rõõmu, õnne ja armastuse energia, aga hädad, õnnetused, haigused peidab sügavale hinge ja elab ise läbi (töötab ümber) teadmatuse ning vale suhtumise tagajärjena.
Evolutsiooniga vampiiridele, kui karma madalamate seoste sanitaridele pandud ülesannete teadmine aitab formeerida vastavat suhtumist, vabaneda hirmust ja vabastada oma tee asjatutest kannatustest.
[Vampiirile, kes tuleb toituma teie positiivsest energiast, rääkige hoopis oma õnnetustest, rasketest haigustest, surmamõtetest. See ajab ta öökima: „Mis jälkust mulle täna anti!”, ja ta paneb padavai ajama! R R.]
Teine negatiivse kasutamise võimalus, sõna „kasutamine” tähendab siin just „kasu toomist” (ära kasutamist) on seotud hüpnoosiga, kui iidsete keha organite ja kudede regeneratsioonimehhanismide käivitamisega ärkab inimeses loomne, mis on selle mehhanismiga otseses ja tihedas seoses. Kui psühhoterapeut oma sõnu kasust ja headusest saadab samasuguse ühetähendusliku suhtumisega, võib niisuguste mõjutuste tagajärgi kõrvaldada või vähendada. Loom sel juhul taltub. Aga sõnade ja tegude mittevastavuse korral on võimatu hüpnoosi tagajärgi ette näha: kõik sõltub inimese enda vaimujõust, kes on võimeline või mitte omaenese looma võitma. Niisuguste juhtumite vältimiseks tuleb luua olukord, kus hüpnoos käivitab küll loomse ärkamisega võrdse mehhanismi, aga positiivse, loova, valgustatusega võrdse. [Need erinevad nagu Freudi ja Frommi alateadvused! R. R.]
„Enne kehastumist valgustub iga hing Tõe ja Headusega, kui Olemise alusega. Inimene aga hajutab (vene k. „raspõljajet”) valgustatuse ja hing satub pimedusse, see teebki võimalikuks loomse ärkamise” (A. Klizovski). Kujundame niisuguse suhtumise - hüpnoosiga avatud aknasse suuname Uue Valguse kiire, mis valgustab hinge ja halvab looma.
Nendest näidetest on näha, et õige suhtumine ei nõua jõupingutusi, aga on tohutu loominguline jõud.
Suhted on kõige lühem ja otsesem Tee tõeni, aga õige suhtumine seisneb Loomesuhte sisseseadmises. Kui inimene hakkab ennast muutma, looma endas Inimest, looma oma sisemaailma, sarnaneb ta Loojaga.
Inimene muutub siis Pojaks ja saab õiguse luua Uus Maailm.
Millest alata? Suhtumisest!
„Kui kastetilk ütleb: ma ilmun vaid kord tuhande aasta jooksul, küsige temalt - kas sa siis ei tea, et sinu pärjas sädeleb kõigi aegade valgus! Kui teie peale laskub pimedus, öelge. „See pimedus on veel sündimata valgus, las ma kogen öö kõiki sünni(tamise) piinu; päev sünnib nii mulle kui väljadele”. (Dzerban Halil Dzerban).
VIIMNE PIIR
Mu juured pärinevad Olematuse veest.
Omar Hajjam
Inimese, nagu iga olendi elu algab Olematuses ja seal ka lõpeb. Olemise mõttes on see kogemuse omandamine. „Kogemuseta Olemine on võrdne mitteolemisega. Kogemus on sinu omandatud mõistus” (Sanoi).
Olemine omandab inimese elutee läbi kogemuse, aga inimese kogemus saab vaid siis Olemise kogemuseks, kui kogemus on UUS. Muidu toimub liikumine ringi mööda, Maailm lükkab selle tee kõrvale, tuues teelisele kannatusi.
[Krišnamurti küsiks siinkohal - kuidas saab kogemus olla uus? Uus on uus, kogemus põhineb vanal, mida ei saa tulevikku proijtseerida! R. R.]
Olemise uuenemine on võimalik ainult Olematuse läbi: Olemise hävitamisega, uue Olemise ilmumisega või Olemise ja Mitteolemise, kui kahe vastandpooluse vastastikuse mõjuga. Käesoleva ajani on Maailmas kaheks vastandpooluseks Hea ja Kuri, nende võitlus määrab Maailma arengu. Tuleb kõrvaldada nende lakkamatu võitlus ja jõuda välja Olemise ja Mitteolemise vastastikuse (koos)mõjuni - see on viimne piir!
„Kui kõik tunnistavad ilusa ilusaks, ilmub ka inetu. Kui (kõik) teavad, et hea on hea, ilmub ka kuri. Seetõttu olemine ja olematus sünnitavad teineteist, raske ja kerge loovad teineteist. . . Seepärast tark eelistab mittetegutsemist ja õpetab sõnadeta” (Lao-Zi).
Heast ja kurjast on kirjutatud ja räägitud väga palju, aga probleemi lahendus pole kohalt liikunud, kuna pole avastatud selle formeerumise mehhanism, ja mis peamine - see mehhanism toimib. Seetõttu püüame üksikasjadesse „mis on hea, mis kuri?” süvenemata mõista, mis OSUTUB HEAKS ? ja mis OSUTUB KURJAKS?. (vene k. „sto javljajetsia dobrom i zlom?”). Kust inimesed teavad, et hea on hea?
Loomise olemus on Looming ise, s.t Olemine. Seetõttu kõik, mis on loodud olema, on Hea, mis mitteolema - Kuri.
„Ja Jumal nägi, et kõik, mis ta lõi, hea oli“ (Olemise 1:31)
Teeme vahet Olematuse ja mitteolemise vahel: Olematus (suure tähega) - sündimata ja sünnita(mata) Olemine ja mitteolemine (väikese tähega) - mitte aset leidnud olemine, olemise puudumine ja selle hävingu põhjus, edaspidi nim. mitteolemist mittekohalolekuks, puudumiseks. (vene k. „otsutstvije”).
Selgitame Olematuse ja Olemise vastastikuse mõju ja mittekohaloleku tekitamise mehhanismi.
Olemine on loodud Olematust Sõna abil: „Alguses oli Sõna” (Joh. 1:1). Olematul pole seega teisi teid Olemisse, kui Sõna kaudu, eitamise vormis: midagi eitades jõuab inimene välja Olematusse ja sellega koos toimides loob Uue Olemise, mis katab eitamise ebatäiuslikkuse. Siis on inimese mõtted nagu valguskiired, mis tungivad pimedusse, seda hajutades, Ja see pole poeetiline kujund ega metafoor, see on Reaalsus. Inimene muutub siis Valguse Valguseks.
Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus. Ja see (valgus) paistab pimeduses
ja pimedus ei ole seda võitnud (Joh. 1:45)
Aga inimene ei talu oma sügavust (V. I. Lenin) ja madaldab vaimse elu ja loominguline potentsiaal realiseerub mateeria mehaanilise liikumise vormis, peamiselt teadvustamata. See tähendab, et iga oma tegevusega ja mõttega inimene [kas leninlased või kõik? R. R.] ei jaata Olemist vaid loob Olemise puudumist. Nõrk mõte ei saa jõuda välja Olematusse, kuid tõmbab ligi kaose laineid ja lõhub Olemist.
Niisuguse „loomingu” korral ei saa juttugi olla Uue loomisest, vastupidi, kõike, millesse inimene mõtte või kätega puutub, tabab kohalolematus ja hävitab Aeg, kui juba olematus Olemises. Ja eelkõige hävitab inimene iseennast.
Kurjus ongi Olemise hävitamine mittekohalolekuga.
„Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud. Ei ole ainsatki, kes teeb head. Nende kurk on lahtine haud, nende keeled kavaldavad, nende huultel on maomürk. Nende suud on täis sajatamist ja kibedust, nende jalad on kiired valama verd, nende teedel on purustus ja häving ning Rahu teed ei tunne nemad mitte“ (Room. 3:12–17).
See mehhanism on olemas meie Maailmas loomise hetkest alates, ilmselt Seaduste paratamatuse tõttu.
„Ja Jumal pani Maal kasvama kõikvõimalikud puud, mis olid meeldiva välimusega ja head toiduks (puuviljad), ja elupuu paradiisi keskele ning hea ja kurja tundmise puu. Ja käskis Jumal inimest, öeldes „kõigist puudest võid sa maitsta, aga mitte hea ja kurja tundmise puust, sest päeval, mil sellest maitsed, sured surma“ (Olemise 2:9, 16–17).
Pöörame tähelepanu, et mitte lihtsalt „sured”, vaid et „sured surma!”, mis võib tähendada ainult ühte - inimese kadumist tema enese Olematuses - mittekohalolekus, kust isegi Looja ei saa oma loomingut päästa.
„Kes soovib lühikest ja kaunist elu, nendele Me lõpetame täielikult nende teod selles ja need ei puutu asjasse. Need on need, kelle tulevases elus pole midagi peale tule ja on tähtsusetu, mida nad siin tegid, ja tühi see, mis nad lõid” (Koraan 11:18, 19, 23).
Siit tuleneb tähtis, ehkki vähe lohutav järeldus: ainsaks pidevalt kasvavaks protsessiks Maailmas on mittekohaloleku suurenemine, olematuse kasv, Kurjuse suurenemine. (Füüsik ütleks - entroopia kasv!)Seetõttu pandi tähele ainult mitteolemist. (Siin tsiteerib Vassili Pavlovits tahtmatult vahva sõduri Šveijki sõpra veltveebel Vanekit, kes tihti kantiinist (sõjaväe baar-kauplus) tulles arutles, kas kuju (vorm) on mitteolemine, või on mitteolemine vorm?
N.B! Veltveebel Vanek oli eraelus okultistliku ajakirja „Elu ja surma saladused” toimetaja ja sõjaväes kokana kõrvetas ta tihti prae ja supi, kuna luges süvenenult vanaindia suutrat „Prajna paramitat”.)
„Dao on tühi, aga toimides näib ammendamatu“ (Lao-Zi). Tõepoolest, kuidas saab ammendada kasvavat olematust, seda enam, et ta iga tegevusega suureneb. Ja kuidas sellest tühjusest välja tulla? Olemise ja olematuse vastasmõju võtab päevakorrast Hea ja Kurja võitluse probleemi, kuna selle mõju resultaat on Uue Olemise - Hea - emanatsioon ja kohalolematust tekitavate protsesside nõrgendamine (vene k. „obestotshivanije”), millised (protsessid) puuduvad Uue Valguse emanatsioonis, kuna mittekohaloleku kaudu avas Olemine akna Uuele Valgusele ja see Valgus täitis kõik (inimeste kätega) loodud tühikud.
„Nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud Maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud“ (Room. 5 : 12)-
Surm tungis kõikidesse inimestesse nende kohalolematuse (mitteolemise, s.t kurjuses olemise) kaudu, saades surmaks olematuse mõttes. Aga läbi surma läks elu tee ja olematus oli Tõe juurde viivaks innustavaks teeks, kannatuste teeks. Aga kui Maailmas on patt ära tuntud, muutub see patuks. Seetõttu kaotab olematus inimest tema elus saatva ja teda toetava jõu.
Olematuse tekitamine muutub toimivaks põhjuseks - „ära kaeva teisele auku, kukud ise sisse!”. Igaüks, kes loob olematust, „ kirjutab „ selle oma põhjusse. Ja arenema hakkab juba mitte Olemist hävitav olematus, vaid selle tekitatud põhjus, mis hakkab hävitama inimese olemist. Põhjuses külvatud tühjus nõuab tühjuse (koha) täitmist ja igaüks, kes kaevab augu, täidab selle iseendaga. Tühjuse täitmiseks ja ärakasutamiseks on palju variante. Üks neist on töö. Asja - eseme valmistamise filosoofiline mõte on: Olemine (inimene), kasutades olemist (materjal, instrumendid), kutsub ellu Olematuse, kui ruumi organisatsiooni vormi.
„Kolmkümmend kodarat ühinevad ühes rummus, moodustades ratta, aga ratta kasutamine sõltub tühjusest. Savist tehakse nõusid, nende kasutamine sõltub tühjusest neis. Majale tehakse uksed ja aknad, aga maja kasutamise teeb võimalikuks tühjus selles. Seda tähendab olemise kasulikkus ja mitteolemise kõlblikkus“ (Lao-Zi).
Tekitatud mitteolemise - olematuse inimene võib ja peab viima asjade tühjusele, kusjuures selles protsessis peab osalema ka vaim. Vaatleme, mida räägib vana-hiina maalimisjuhend: „Vaimust ilma jäetud kivid muutuvad hingetuteks kivideks“ (Sõnum maalimisest sinepiiva suurusest aiast).
Mittekohalolek viiakse asjade tühjusele käte abil, sest käed on Olematuse vibratsiooni juhid (kanalid) ja võivad ise uusi vibratsioone luua. Kätega töötamisel muutub asjade tühjus Olemise ja mitteolemise vastasmõju kohaks ja muutub esialgse energia (prana, chi) allikaks inimese kui juhi (kanali) osalusel, või Uueks Valguseks Olemise ja mitteolemise vastastikuses mõjus Inimese - Looja kaudu.
Parimaks võimaluseks mittekohaloleku ärakasutamiseks on loominguline suhe. Halvim meetod tühjuse täitmiseks - täitmine enda energiaga, eluga, kus valmistatud ese, saadetud mõte või väljaöeldud sõna kannavad endas mittekohaloleku tunnuseid, kujutades endast energeetilist või musta auku. Niisuguses tühjas kohas „põleb ära” igasugune energia ja kõik, mida inimene mõtleb või teeb, on häving.
„Lihalik (kehaline) mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest see ei alistu Jumala Seadustele, ega suudagi seda“ (Room. 8:7).
Kui inimene loob asju kohalolematuses, siis iga liigutus, millega ta püüab luua seda, mida ta hetk tagasi juba hävitas, kannab endas kuriteo tunnuseid.
„Sest kui ma ehitaksin jälle üles selle, mille ise olen maha kiskunud, siis näitaksin end olevat kurjategija“ (Gal. 2:18).
Selle tulemuseks on loomingulise potentsiaali langus ja korratused inimese teel. Siiski on olemas teed, mis lubavad mitte luua kohalolematust ja tuua Maailma minimaalselt hävingut. Üks neist on Seadustest kinnipidamine. Rahvatarkus on nimetanud selle pühaduse teeks: pühakoht pole kunagi tühi!
„Täitke minu käske ja minu seadusi, milliseid täites, inimene elab. Mina olen Issand“ (Lev. 18:5).
Teine tee on mittetegutsemine.
„Olematus tungib kõikjale ja kõikjal. Seepärast mõistan ma mittetegutsemise kasu. Maailmas pole midagi, mida võiks võrrelda vaikimise õpetusega ja mittetegutsemise kasuga. Ainus, mida ma kardan, on tegutsemine. Kes tegutseb, saab kaotuse osaliseks. Kes midagi omab, see kaotab. Seepärast tark ei toimi ega kaota. Tal pole midagi ja ta ei kaota midagi. Ta järgib asjade loomulikku kulgu ja ta ei söanda (enesealgatuslikult) tegutseda“ (Lao-Zi).
Taandumine mittetegutsemisesse tähendas ka Olematusega koostööst loobumist ja Olemisele oma aastatuhandeid toiminud kanali kaotamist. Aga asjade uus loomulikkus on selles, et Olemine asus Olematusega vastastikkusse mõjustusse mittetegutsemise väliselt; seetõttu on mittetegutsemine otsetabamine Olematusse eituse teel. Ja et see poleks „pimeda kana tera leidmine”, soovitame tegutseda ehk lihtsalt tööd teha. Inimene saab omandada vaid seda, mida ta loob.
Muutuvas Maailmas ei saa tegutsemine jääda töö elemendiks, ta peab saama Meisterlikkuse ja Loomingu osaks. Iga meie tegevus (tegu) on seotud Maailma energiaga (Agni-jooga). Seda fraasi peame täiendama: „Iga meie tegevus peab olema seotud Maailma energiaga. Ja erinevus pole ainult paaris sõnas vaid, et tavaline tegevus võib aset leida tegevuse enda pärast, kogu tegevusprotsess piirdub inimese ja tema töövahenditega ega kutsu esile vastavaid muutusi Peenmaailmas. Niisuguse tegutsemise resultaadiks on lahknemine füüsilise ja Peente Maailmade vahel.“ [Hr. Gotš mõtleb siin ilmselt „Pritshina i karma”, lk. 158 esitatud maailmu, mis „kirjutatakse üles” kui põhjus. R. R.]
Milles on meie iga tegutsemise Maailma energiaga seose mõte? Ükskõik, mida me teeme, peame teadma, et samasugune tegevus toimub Olemise kõikidel tasanditel, et meie käte mehaaniline jõud, mõtte ja tunnete energia võivad transformeeruda märksa peenemateks energiateks ja olla suunatud Universumi suvalisse punkti tegemaks tööd, kutsumaks esile muutusi Olemise temaatikas ja seadustes.
Seda tähendab käte ja mõtte tööle rakendamine.
„Kes oskab uksi sulgeda, ei kasuta riive, aga suleb need (uksed) nii tugevalt, et neid on võimatu avada, kes oskab sõlmi siduda, ei kasuta nööri, aga ometi seob nii, et lahti sõlmida on võimatu“ (Lao-Zi).
Ongi lõppenud Tee, lõppenud Olematuses, aga on lõppenud mitte surmaga, vaid Eluga. Me tulime sinna, kus meid pole, kus on alati parem, kus tuhast tõuseb Fööniks ja ärkab Elu.
Me kiirustasime, oli vaja jõuda Päikesetõusu ajaks, et süüdata taevas koit – kes peale inimese tooks taevasse valguse?
Me läksime pimedas ja hämaruses, orienteerudes ainult tähtede järgi, aga naaseme Maailma Päevavalguses vaimu valgusega.
Antagu teile vastavalt teie valgusele. Valgus olgu teiega!
Vassili Pavlovitš Gotš
SISSEJUHATUS
Kõikidel aegadel on inimmõte olnud suunatud Tõe otsingutele ja pole suutnud seda tabada, kusjuures on saanud krahhi osaliseks just inimese lähenemisel Tõele.
„Ei saa igavesti kesta niisugune olukord, kus Loomingu kroon, inimene, elab teadmata oma olemasolu mõtet ja eesmärki. Ta peab tunnetama olemise aluseid, Kõrgema vaimse maailma ja Kosmose seadusi” (A. Klizovski).
Kuid inimene kui indiviid, ei jõua kunagi Tõeni, selleni peab minema inimene kui liigiline mõiste, Inimene kui Loomingu kroon, Inimene kui Universumi peegeldus, Looja „näoline ja taoline”... Selles mõttes seisab Inimese ees mitte ainult Tõe tunnetamine, vaid ka kustuva Elutule taastamine, Olemise aluste ümberkujundamine, kadunu ja kaotatu tagasitoomine, uute teede avastamine. Inimene peab Tõde looma (vene k. „so-tvoritjšo“ „kaas- ja kooslooma”).
Uus tee algab pärast kogu inimkonna vaimse kogemuse omandamist, uks avatakse Loomingu võtmega. Ja mitte mina ei asu teele, vaid meie asume teele koos inimkonna ja Jumalaga. Teele!
V. P. Gotš
professor (VMTTA)
akadeemik
INIMESE MISSIOON
Maailm, nagu ta on, on langev Maailm, sest Loomingu Vektor on suunatud Vaimu kehastumisele, Tema tihendamisele, s.o allapoole. [Raamat on kirjutatud enne 5. jaanuari 1992, s.t enne Loomingu Vektori suuna muutumist. Sellest alates on Loomingu Vektor suunatud Maalt Looja poole. R. R.] Ja kadus Vaim mateeriasse, Tõde killustus-puistus laiali lugematutes seostes-suhetes, mängides Seaduste peegeldustega.
„Ta peitub pimeduse katete taga, millede olemuseks on looduslikud kehad, ja valguse katete taga, millede olemus on peened vaimud“ (Ibn Arabi).
Ja on ammu olemas vastus Maailma loomise eesmärgi kohta: „Ma olin varjatud Aare, ja ma tahtsin saada tuntuks. Seepärast lõin ma Maailma” (Taavet). Ka teab inimene oma missiooni: „Inimeksistentsi kõrgem eesmärk on Maailma kaose lõplik ületamine selle loodusliku ja vaimse ümberkujundamise teel” (V. S. Solovjov).
Aga. . . . Maailm langeb, haarates endaga kaasa inimese igapäevateod ja mõtted, filosoofilised ja religioossed süsteemid. Inimene kihutati välja Peenmaailmast, ja ta kaotas sideme Reaalsusega. Inimesel jäi vaid üks võti Saladuse juurde – füüsiline mateeria liikumise vorm. Seetõttu sooritades mistahes füüsilist toimingut – rituaale, manamist ja isegi üksikuid sõnu öeldes – kutsub inimene välja kahjulike vaimsuseta jõudusid, moonutatud saladust ja armetut elu, kuna nende jõudude mõjul ei avaldu vaimu jõud ega lihtsalt vaimsus. See toob endaga kaasa kaose maailmakorras, kusjuures kaos haarab endasse selle loomingu ja ajapikku hävitab selle kui ebatäiusliku. Inimkond on juba tundnud „Kõrkjatähe” („Zvezda Polõnj“ – kibe rohi, must kõrkjas, ukraina keeles „Tšernobõl”) surmatoovat kiirgust.
Kas tõesti jääme ootama kõigi Johannese ilmutuste täitumist?
„Kuni selle ajani olime me Looduse orjad, ujusime kuulekalt Evolutsioonivoolus. Nüüd on saabunud Poegade aeg. Aitab pimedast Looduse seaduste, ehkki geniaalsete, järgimisest. Tänasest loogu Inimene enda toimimise ja loomingu seadused. Pojal on õigus luua Uus Maailm” (Oless Berdnik, Amrita karikas).
Loodus lööb juba häirekella, ja nõuab inimeselt tema enda, s.o. Looduse poolt kodeeritud võimaluste avaldumist. „Looduse stiihilised protsessid on jõudnud niisuguse piirini, millest alates looduse loomingulised jõud jätkuvad inimese teadlikus tegevuses” (V. N. Stserdakov).
„Maailma languse põhjuseks on loomingu puudumine, vaimsuse kadu” (Eduard Shuret).
Looduse looming kulgeb stiihiliselt ja inimese (Looduse enda) teadvustamata, alludes ainult esialgse Loomingu Impulsi seadustele, mille jõud aga, nagu nähtub Maailma seisundist, on ammendunud. Loodus peab avaldama inimese kaudu oma loomingulised võimalused. „Me peame rakendama jõupingutusi, et avastada see teadvuse printsiip, mis on võimeline enda energiaga transformeerima Mateeriat” (Satprem).
Aga transformeerida väga suurt inertsi omavat Mateeriat on väga raske. Eriti niisuguste seaduste juures, mis ei luba muud transformatsiooni kui vaid hävitamise ja surma läbi. Aga kui inimene ei õigusta oma missiooni ja jumalasarnasust, siis lülitab Loodus sisse temasse algselt kodeeritud vana vormi hävitamise mehhanismi, tehes enne seda veel ühe katse leidmaks väljapääsu uuenemisele, kaaludes võimalikke, algselt sissekodeeritud arenguvariante. Just neid variante nägid ette kuulsad astroloogid, kuid inimkonnale tulevad need muutused suurimate hädadena.
Selgitanud välja Maailma arengu põhjuse ja eeldatava arengu, läheme Loomingu teed, mööda ennustustest, kasutades neid astroloog P. Globõ sõnutsi kui „teeviitasid vaimsel teel”.
„Inimese missioon ei seisa ainult tegelikkuse tunnetamises, vaid ka selle loomingulise arengu jätkamises sotsiaalse elu tasandil“ (V. N. Stserdakov).
Aga kui piirduda mingi kindla Mateeria liikumisvormi loominguga, siis hakkab inimene urgitsema tagajärgedes ja tegelikke muutusi ei toimu, sest ainult Olemise Seaduste muutmine võimaldab muuta Elu.
„Tundes seadusi ja olles nendega vastavuses, saab inimene võimaluse juhtida loodus- ja sotsiaalsed nähtusi” (N. Petrov). Milleks siis üldse inimene? – Et rajada Tee ja saada Täiuslikkuse täiustamise teeks.
„Teis on kõik,” ütleb Koraan. Kõik toimub teie kaudu. Ärge seda unustage! [Evangeelium ütleb: „Jumalariik on teis enestes!“ R. R.]
„Inimene, Universumi peegeldus, Loojataoline ja -näoline, omab võimet ja jõudu oma mõttega nii luua kui ka hävitada” (A. Klizovski). Mõte oli ja on loominguline jõud ja saab võtmeks; hoiduge avamast ebatäiuslikkust, see avaldub füüsilises kehas, kuna Mateeria liikumise füüsiline vorm – see on juba Tee looming – loob tagasisideme põhimõttel oma loojat.
Uurime esialgu olemasolevaid teid ja määrame nende sobivuse Kõrgemaks Loominguks, mille all mõistame Inimese kaudu avalduvat Looduse ja Inimese koosloomingut, seaduste koosloomist Maailma seadustes.
LOOMINGU TEED
„Pika ajaloo vältel, mis eraldab meid antiikajast, kulges inimese ja ühiskonna vaimne elu inimese peamiste jõudude ja võimete desintegratsiooni teed” (V. N. Stserdakov). Mõtte jõu nõrgenemine viis selleni, et mõte kaotas loomingulise potentsiaali, mille järel asus toimima seadus, mida tinglikult võib nimetada ühetaoliste gruppide seaduseks. Nõrgad mõtted, tõmmates ligi teiste inimeste samasuguseid mõtteid, moodustavad tohutuid kaootilise jõu kogumeid, milles pole loomingulise impulsi varjugi, on aga suur negatiivse energia ülejääk. See energia, leidmata rakendust loomingulises tegevuses, langeb inimkonnale kõikvõimalike stiihiliste õnnetustena – epideemiad, üleujutused, nälg, maavärinad, sõjad ja muud tagajärjed. „Väljapääs sellest lootusetust olukorrast on üks – uute teede otsimine” (A. Klizovski).
Uusi, Kõrgema Loomingu teid otsime inimkonna kõikidel aladel: rahvaloomingus, mõtlejate kangelastegudes, kunstis ja religioonis.
Esmalt asume adepti teele, aga mitte sellise, kes kogu oma energia suunas lihasuretamisele, hävitas Jumala templi (oma keha) ja kihutas sealt välja Jumala vaimu. Asume filosoofi ja mõtleja, Integraalse Yoga rajaja ja tõetunnetuseni jõudnu – Aurobindo Ghose – teele. Nagu märgib tema õpilane ja järgija Satprem: „Sri Aurobindo pole ainult teadvuse uurija. Ta on Uue Maailma ehitaja. Ta avastas uue Supramentaalse (Üliteadvuse) Maailma ja püüdis seda tuua alla, Maa peale.“ Kusjuures püüe „tuua Uus maailm alla” pole midagi muud, kui Loomingu Voo suuna tagajärg.
Supramentaalse teadvuse leidis Sri Aurobindo Tunnetamatu põhjas, purustades „meid igalt poolt pidevalt kokku suruva Mateeria Musta Muna” ja tuues Maailma vibratsiooni, mis lõpmatult organiseerib ja reorganiseerib Mateeriat ja Maailmu. Sri Aurobindo kirjutab, et ta läks mööda Veedade loojate rajatud teed: „Meie isad purustasid mantra jõuga tugevate ja ligipääsmatute kindluste seinu” (Rigveeda).
See tähendab, et Veedade loojad kasutasid sõnajõudu Sõna vastu ja kaotasid Sõna. Selle tulemusena vajus unustusse niisugune täiuslik keel nagu sanskrit. Nad jõudsid „pimeduses oleva Päikeseni, taevase aardeni, mis oli nagu linnupoeg peidus lõpmatu kalju salagrotis,” ja hukutasid selle. „Linnupoeg” pole siin poeetiline metafoor, vaid Elu Loote sümbol. Murdnud läbi Looteni läbi Musta Muna koore („kindluste seinte”), rišid (pühakud) röövisid Tuleviku – nad tõid (mitte veel valmis) Loote vibratsioonid olevikku ja see, andes ebaküpse materiaalsuse, hukkus Tuleviku jaoks.
Rišid lõid Veedad ja läksid ära ning Maailm sulgus nende järel veel süngemana oma lootusetuses. Inimene liigutas Mateeriat väljapoole selle tiheduse piire, ajas ta lõksu, kust ta ise enam ei suutnud välja pääseda.
Tee üldse ei pea seisnema millessegi tungimises, see viib Inimese ja Maailma lõhestatusele. Isegi kui inimene saavutab Supramentaalse teadvuse, on ta vaid „kanal”, mille kaudu Reaalne laskub maa peale. Aga me nägime juba, milleni see võib viia, ja mis peamine – midagi põhimõtteliselt uut ei looda.
Satprem kirjutab: „See on uks tulevikumaailma ja uuele maale, millest teatas Pühakiri 2000 aastat tagasi: Uus maa, kus elab õigus” (2. Peetr. 3:13). Aga maa PEAB olema uus, see tuleb veel luua, mitte kusagilt tuua! On vaja veel luua see uus materiaalsus. Aga kui sünnib Loomingu Allikas, siis sünnib ka Eluloode.
Oma tee lõpul tuli Sri Aurobindo järeldusele, et „täielik ja püsiv individuaalne transformatsioon on võimatu ilma teatava kas või minimaalse maailma kui terviku edasiliikumiseta”. Selle Sri Aurobindo järeldusega jõudsime tagasi tema tee algusse.
Prohvetite ja rahvaloomingu teed algavad nägemuste plaanis. Prohvetid tõid Valguse ja Elustava Sõnajõu kustuvasse ellu, andes Maailmale aega ja šansi muutumiseks. „Kuna Maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad” (1. Kor. 1:21).
Religioon on võtnud enda peale hoolitsuse inimese hinge eest, selle puutumatuse eest ja inimese sügavuses uinuva metslooma eest kaitsmise. Religiooni väljatöötatud moraalireeglid ja eetilised normid pole kütked, vaid inimest hoiatavad märgid.
Oma muinasjuttudes ja müütides on rahvad järeltulijate jaoks säilitanud Sõna Jõu, peites sellesse Tõe ja kinnistades laste hinges hea võidu kurja üle. Iga laps, kes loeb läbi hea muinasjutu, võidab kurjusega peetava lahingu. Lapsed annavad märksa suurema panuse Rahu säilitamiseks kui täiskasvanud oma organisatsioonidega.
„Kunst – see on loomine seest, sööst teadvuse piiri taha; kunsti eesmärk on mitte olemasoleva maailma, tegelikkuse peegeldamine, vaid uue, teise, ideaalse tegelikkuse loomine” (V. N. Stserdakov).
Ilma vastavate muutusteta vaimsetes seadustes või nendest taganemisel on niisuguse „uue ideaalse tegelikkuse“ loomine sisuliselt illusiooni loomine. See viib loomingulise potentsiaali hajumisele ning põhjuse ja tagajärje seoste moodustumisele, mis viivad illusiooni reaalsusse. Seejuures illusioon asendab reaalsust ja dikteerib oma loojale loomingureeglid, nõudes enda loogilist lõpuni arendamist, aga see on ka illusioon, s.t absurd.
Kunst täidab siis oma funktsiooni, kui ta on reaalsuse ennetav peegeldus, Tuleviku peegel.
Tee valik omab suurt tähtsust nii teelisele kui ka maailmale. „Mahabharata” kangelane Arjuna saavutas tõe võitluses jumalaga. „Ma saavutasin kõrgema Atmani võitluses.” Sellega avas ta võitluse tee ja Arjuna kaudu voolas maailma võitlus. Atman on isikutu, kuid inimene annab talle värvingu oma hingeseisundi kaudu. Purusha on omadusteta, kõigetaoline. Purusha – universumi hing... Aga kui tegutsev Atman on ta teine. Võib olla kütkes kui vaba. Võitluse teed võib katkestada vaid Atmani märksa kõrgema saavutusega – loomingu abil, kusjuures looming peab haarama Atmani – toimiva maailma hinge. Johannese ilmutustes ei räägita võitlusest: „Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile” (Apok. 3:21).
Vaatleme mõningaid kaasaegseid teid. Meie aeg on „kivide korjamise“ aeg, inimkonna vaimse kogemuse omandamine, seda nõuab Aeg ise. Aga kõik tänapäevased koolkonnad ainult täiustavad budismi, taoismi, sufismi jne. ja loovad nende baasil uusi. Kõik need metoodikad ei välju inimese raamidest, kuigi inimene ise on Universum. See puudus on eelkõige omane rebirthing’ule, mida Läänes laialdaselt kasutatakse. Rebirthing kõrvaldab inimese vale tee tagajärjed, kuid üldsegi ei puuduta selle tee põhjusi ja psüühilist kogemust. Tähed oma orbiite ei muuda, seetõttu taastuvad tagajärjed kiiresti säilinud põhjuse aktiivse ja psüühika inertsi passiivse toime tõttu. Rebirthing annab võimaluse korraks hingata värsket õhku, aktiviseerib kaitse- ja loomingulisi jõudusid, aga et püsivalt hingata värsket õhku, tuleb tõusta teadvuse mäetippudele.
Mitmed metoodikad kasutavad sisendust ja hüpnoosi, teadvuse muutunud seisundit või mõtteprotsessi väljalülitamist. Näiteks D. V. Kandõba soovitatud metoodikas toimub aju mõnede kõrgemate kontrolli- ja integratsioonifunktsioonide automaatne pidurdamine ja inimese teadvus meenutab väljalülitatud ajukoorega aju tööd, absoluutselt alateadlikul instinktide tasandil. Saabuva informatsiooni verbaalne mõtestamine puudub täielikult. Puudub „mina”. Pole kontrolli ega analüüsi. Inimene muutub aktiivseks ja lahutamatuks osaks liigutusprotsessis, millega ta on hõivatud.
Aga hõivatud võib inimene olla sel ajal, nagu märkis S. Freud, temale sisendatud teise kujundiga. Isegi tavalise teadvuse seisundis ei mäleta inimene end alati, ei taju ennast aga tegutseb kohe pärast sisendust. Niipea kui sisendatud idee on teadvuses märgatud, muutub see toimivaks – kogu teadvus kontsentreerub tegevusele enesele, mitte selle teadvustamisele. Need S. Freudi mõtted ei vaja kommentaare, kuna see tee on tee loomse seisundi poole. Kandõba oma ja teised sarnased metoodikad nõuavad mõtte, „kõige kõrgema loova energia” (Agni-jooga, Märgid) kõrvaleheitmist ja viivad inimese tagasi loomsesse või taimsesse seisundisse. Võib-olla õnnestub nende abiga kõrvaldada mingi sümptoom, aga haiguse põhjus aetakse veel sügavamale alateadvusse ja kõrgemale põhjuse plaanis.
Ja tagasi tuleb see mitte enam lumepallina, vaid laviinina. Aga mis peamine – „taganemine vaimuloomingust lükkab arengu paljudeks eludeks edasi” (Hierarhia), kuna „inimene peab saama Taeva ja Maa kaastöötajaks” (Konfutsius).
Tutvumine mitmete inimkonna poolt läbitud teedega, pidi meid tooma ja tõigi meie ajaarvamise alguse Palestiinasse, Jeesus Kristuse juurde. Sest ainult Tema avas iseendaga Tee:
„Mina olen Tee, Tõde ja Elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu, kui minu kaudu” (Joh. 14:6).
Jeesus Kristus tuli Maailma, kuna Maailm ise ei olnud veel valmis oma Tee rajamiseks, aga oli juba lämbumas patukoorma all. Aga Looja mõte oli selles, et Inimene – Tema-sarnane – tegelikult saaks tema kujuks ja näoks; et ta mitte ainult ei eksisteeriks ega põletaks elu, vaid looks elu, saaks Elu Allikaks. „Ma olen tulnud selleks, et teil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti” (Joh. 10:10).
Jeesuse Kristuse tee on kogu maailma ja iga inimese päästmise tee: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on oma ainusündinud Poja andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Joh. 3:16). Aga et siseneda Elu voolu, on vaja anda end sellele voole, saada selleks.
„Kas sa ei usu, et Mina olen Isas ja et Isa on Minus? Neid sõnu, mida ma teile ütlen, ei räägi ma iseenesest, vaid Isa, kes asub minus, avaldab ennast” (Joh. 14:10).
Teisi teid pidi, mitte mööda Poja teed, minna pole antud. Loodus uueneb ainult Vilja ja Lapse kaudu.
Aga langenud Ingli salgamise tee oli antud vaba tahet ja loomingujõudu omava inimese õpetamiseks. Inimese tahtevabadust tuleb mõista kui Looduse ja inimese koosloomingu vabadust; ja see on ainus Tee. „Teie loomine ja ülestõusmine on samasugune kui ühtsel vaimul” (Koraan 31:27).
LOOMINGU MEETODID
Kuidas nimetada õppimismeetodit? See on
Teede avastamise meetod.
Kogudus
Agni-jooga väidab, et „iga olendi aluseks on seatud loomingutuli”. Tuli on elu impulss, loominguimpulss, pürgimisimpulss. Inimene aga võttis loomingulise impulsi tsentrit kui oma „ego” ja „ego” tegevus neelab kogu pinge. Nii saadakse Kosmilise tegutsemise asemel isesuse tsenter (Määratlematus).
Aga iga tegevus on põhilise seaduse tagajärg; psüühilise energia omadus on kinnitada õiged otsused.
Milles on siis otsuse õigsus, mis eesmärk on selles, et inimhing omastab loominguimpulsi?
Vastuse leiame Maailma langemises. Inimene ei omastanud loomingulist impulssi, see oli tal algselt olemas kui tema jumaliku sarnasuse põhitunnus. Aga Maailma langemise tõttu hakkas inimene üha rohkem eraldi olema, sest ainult eraldi olles saab vältida enese langemist ja säilitada loomepotentsiaali, mis oli varjul hinges ja varjul hirmuga. Aga tuld hõlma all hoida on väga raske, hirm ei võimaldanud inimese ja langeva Maailma koostööd, siis õppis inimene kasutama Loomingu Tuld oma isiklikeks vajadusteks, seda kustutades.
„Evolutsiooni käigus tundis inimhing oma soontes Absoluudi voolamist ja seetõttu on tal omadus pidada selle voolu jõudu enda omaks. Aga rahuldades vaid isiklikku „ego”, õppis ta juhtima seda kosmilist jõudu ainult teda ennast ja tema „ego” rahuldaval viisil, olemata alandlik selle ees. Kui see juhtub, siis valgus, mis on vangistatud pimedusse, keerdub iseenese ümber ja inimese natuuri madalamad omadused võtavad võimust. Must maagia on üks niisugune jõu sügava kuritarvitamise viis. Loomingulise impulsi niisuguse egoistliku ärakasutamise resultaadiks on musta augu teke” (K. Rafael, Kristallide kiirgus).
Must auk pole jõu hävitamise koht – hävitada pole võimalik midagi –, vaid see on alalhoiuks ja tekib siis, kui inimene, realiseerides kodeeritud loomingulisust, suhtleb omaenese illusiooniga, tekitades Olemise puudumist. Selle mehhanismi mõtestame lahti hiljem, praegu märgime vaid, et must auk viib ruumi kokkutõmbumisele „muna“-tüüpi struktuuriks, milles loomingulised võimed on uinuvas olekus, või „kiviks”, mis tähendab loominguliste jõudude konservatsiooni paremate aegadeni.
Loomingupotentsiaali (tule) edasine varjul hoidmine muutub lubamatuks Maailmale ja ohtlikuks inimesele, seetõttu on ta vaja vabastada vangistusest ja ilmutada Maailmas. Inimese Maailma suhtumise järgi, inimese poolt Loomingulise alge ärakasutamise järgi võib välja tuua järgmised loomingumeetodid.
1. Omastamise meetod
Omastamine tekib inimese teadvustamata soovist omandada Loomingu resultaate ja vilju. Aga oskamata ise luua, omastab inimene võõrad resultaadid ja esitab need omade pähe. Omastada võidakse ka kõrged printsiibid: „Kõikide karma on minu karma ja vastupidi” (Rajnesh). Aga seejuures „rebides lillekese, te kõigutate tähtede alustugesid”. Kõikide karmat ei jõua inimene tasa teenida, mitte et aega ei jätkuks – teda tabab tagajärgede laviin. Maailm ei luba ka oma aluste kõigutamist. Kuid kui Maailm omastab inimese loomingu, siis inimene valdab Maailma, see on tõeline omastamine.
2. Sarnase kehastuse meetod,
mille korral inimene loob illusiooni ja elab sellesse sisse, andes talle sellega energiat arenguks. Seejuures illusioon hõivab järjest kõrgemad energeetilised tasandid juurdesaadava kujutlusenergia arvel ja muutub inimese peremeheks.
„Kindla eesmärgiga teadlikult saadetud tugev, ere mõte loob mentaalsest mateeriast elusa olevuste kujundi, mis püüab teoks teha temasse kätketud ideed” (A. Kizlovski).
Illusioonide loomine sarnaneb Maailma loomisega, aga sarnaneb sedavõrd, nagu laste mäng (täiskasvanutest) sarnaneb täiskasvanute tegeliku eluga. Kuid need mängud valmistavad noorele ebaküpsele hingele suurt rõõmu. Mõttekujunditel puudub teadvuse tsenter ja nad on oma olemuselt loomingu alus – savi.
„Ainult Sõna Vaimu tungimisel inimesesse plahvatab igavene tõde valgusena ja temas tekib igavene elu, tema mõte aga samastub Maailma tahtega. Tema mõte saab nägemuseks (Ewald, Prohvetid). Inimese mõte saab tahteks ja jõuks. Mõte saab mitte lihtsalt nägemuseks, vaid universumi holograafiliseks kujundiks. Mängud illusioonidega on kasulikud vaimu arendamiseks ja teadvuse avardamiseks. Nad langevad loomulikul viisil ära kui inimene saab „täiskasvanuks”, saab meistriks.
3. Kõrvaldamise ja säilitamise meetod
Need kaks lähenemist on ühe medali kaks külge ja viivad ühe resultaadini – mõtte väljaviimisele loomingust.
„Sufid õpetavad kõrvale jätma kõike, mis on saanud reegliks, kuid pole Tõde“ (M. Hairullajev), s.t loovad reegli, mis ise pole tõde.
„Ülimõistus ei riku ühtegi olemasolevatest seadustest, ei riku Universumi korda” (Satprem).
Aga korraldada ümber kogu elu, mis oli A. Ghose eesmärgiks, rikkumata Universumi korda, on
võimalik vaid juhul, kui oletame, et enne seda pole midagi loodud, on vaid suur tühermaa. Kas on mõtet säilitada niisugust korda?
Pöördume tagasi kõrvaldamise juurde: kuhu panna kõrvaldatu, eriti kui see on eluvorm? Kui uus eluvorm ei kasva välja vanast, võttes ta endasse koostisosana, siis vana eluvorm lämmatab uue kui võõra nähtuse.
4. Sisendusmeetod
„Mõttelooming ja sisendus – need on tuleavaldused. Sisendus on tule vägistamine (vene k. „nasilovanije”, s.t „jõuga midagi tegema sundimine”), samal ajal kui mõttelooming on põhilise seaduse avaldumine. Mõttelooming on tugevam mis tahes sisendusest. Sisendus on möödaminev, kahjustab aurat ja loob karmat” (Tulemaailm).
Sisendusmehhanism on seotud teise inimese „sisemise kujundi” pealesurumisega, millest lähtuvalt antud inimene elab läbi oma teotsemisi ja seisundeid. On seotud „mina” ühe kujundi asendamisega teise, sisendatuga (S. Freud). Sisendus saadab iga loomingut kui looja kujundi ülekanne oma loomingusse. Sisenduse eesmärgipärasus ja vajalikkus on tingitud Looja vajadusest mõjutada inimest, kasvatada teda, kuni tal tekib eneseteadvus. Õigus sisenduseks on ainult Loojal oma loomingu suhtes. Ainult sel juhul muutub sisendus mõtteloominguks.
5. Õpetusmeetod
õigustab end siis, kui õpilane ise jõuab loominguni ja Õpetaja teostab vaimset juhtimist. Õpetusmeetod kasutab samuti sisendust kui kogemuse edasiandmise mehhanismi, aga siin kasutatakse sisendust teadlikult ja ainult kui mehhanismi, mitte kui meetodit. Õpetusmeetod on kasulik ja vajalik inimkonna vaimse rikkuse omandamisel hilisema väljundiga omaenese loomingule. Koosloomingu ülesannete lahendamisel kasutame kõiki inimkonna omandatud meetodeid. Loomingu kontekstis ei kanna nad negatiivseid tagajärgi.
„Iga looming, välja arvatud deemonlik (enda nimel ja endale), on Jumala looming: sellega inimene ületab iseennast, jumalikustades nii iseenda kui teiste südameid“ (D. Andrejev, Maailma Roos).
„Inimese teadvus mitte ainult ei peegelda objektiivset maailma, vaid ka loob seda” (V. I. Lenin, 20. saj. terrorist nr. 1, ema poolt Blank, isa poolt Karakozov; hüüdnimi „Lenin”, tegelik nimi kasuisa järgi Uljanov).
TEEVIIDAD
Inimese süda on suurem Jumala armust,
kuna see mahutab Suure Jumala, aga
Tema arm teda (inimest) ei haara.
Ibn Arabi, Tarkuse Gemmid
Kõrgema Loomingu eesmärgiks pole mitte ainult Tõe tunnetamine, vaid ka täiuslikkuse täiustamine, inimese osavõtt Evolutsioonist. Kuigi inimene on Universumi kõige täiuslikum olend, milles on kõik olev, peab ta realiseerima kodeeritud Loomingu võimalused, avaldama varjatud täiuslikkuse. Esimeseks tähiseks sellel teel peab olema enda tajumine Universumi jõudude aktiivse rakenduspunktina ja enda avamine Maailmale. Sellest ühtsusest räägib Krišna: „Täiuslikkuseni jõudmiseks on vaja vallata teadust ühtsusest, mis on kõrgem tarkusest. On vaja tõusta Jumaliku Olemuseni, mis on kõrgem hingest ja isegi mõistusest“ (Eduard Shuret).
Niisugune inimese ja Maailma ühinemistehnika enda andmise läbi millelegi on tantrismis osa Meistri pühitsusest. Tehnika on väga lihtne – tõeotsija annab end suvalise asja, eseme, stiihia vms., nt. kivi, puu, tuule, tule, Päikese või kogu Universumi käsutusse. Kusjuures annab end täielikult, tagasi vaatamata. Kristlus kasutab sel eesmärgil vett ristimistavas. Need rituaalid ja võtted mitte ainult ei ühenda inimest Maailmaga, vaid kustutavad ka paljud madalad karmalised seosed, mis inimesel oleks tulnud tasa teenida jõudmaks sama resultaadini, mis annab juba avatud Tee.
Peale rituaali on vajalik ka vastav suhtumine: „Tuleb lasta Maailmal takistamata mõjutada
oma hinge, upitamata esile mingeid varem valmis mõeldud või raamatust omandatud mõisteid või ettekujutisi” (Goethe). Siis ärkab inimese hinges, vaikuses ja kartmatuses, tarkus, ja inimene kogeb Tõde, kuna „sarnane tajub sarnast”.
„Siis jätkub evolutsioon inimese kaudu loomeprotsessis, kuna ta ühtib selle protsessiga” (V. S. Solovjov).
Enda andmine millelegi on enda vabastamine, aga seda tuleks teha ainult üks kord elus, sest teelised Tarkuse Teel, nagu stalkerid tsoonis, tagurpidi ei käi.
Teiseks teetähiseks Teel on suhtumine ellu („ellusuhtumine”, vene k. „sposobstvovanije” – „kaasaaitamine, mõjutamine“), mis võib olla passiivne ja aktiivne. Passiivne suhe on kinnistatud inimese käitumisnormides Maa peal, see on see osa Universumist, mille ta võib endasse haarata, loominguliselt ümber töödelda, puhastada kannatustega ja valada tagasi Universumisse, et aidata sel liikuda edasi (Agni-jooga).
Aktiivne suhe eeldab esimesel etapil enese, teisel Maailma täiustamist. Teisel astmel algab töötamine põhjuses. Põhjus ulatub vahetult Atmanini ja põhjuse kaudu kulgeb tee Ilmutamatuni: „Ilmutamatust sündinud Olemus on põhjuse tunnus” (Mokshadharma). Tõeni jõudmiseks peab teeline heitma, põletama või tasa teenima karmalised seosed, mis raskendavad ja piiravad tema liikumist. Karmalisi sidemeid teenib inimene tasa oma soo algusest peale ja lõppu sellele pole näha: tõmbad saba välja, pea jääb kinni [eestipäraselt oleks see „Nokk kinni, saba lahti”. R. R.]. Töö põhjuses juba tähendab Inimese väljumist karma mõjupiiri taha, tema mõte saab nägemuseks ja elustavaks jõuks. Sellel põhineb põhjuse nägemine.
Meie elu paradoks on selles, et mõistmata ja nägemata põhjuse ja tagajärje seoseid, loovad inimesed aktiivselt põhjusi. Selleks on vaja läbi lõigata alateadlik põhjuse ja tagajärje loomine (eelkõige!). Seda funktsiooni võib täita inimkoosluse poolt formeeritud, kuid peamiselt unes aktiivselt töötav Tsensor. Tsensori tööst on kirjutatud „Tees Tantra taha” (vene k. „Putj za Tantru” – „Tantrast edasi, kaugemale”), märgime siin ära südame tähtsat rolli: kõik, mis jõuab inimese teadvuseni peab läbima südame tsensuuri; see analüüsib küsimust ja langetab õige otsuse (A. Klizovski).
Aga alustada tuleb argielu pisiasjadest, oma „majapidamise” puudujääkidest. Iga päev, iga tund tuleb püüda asendada midagi inetut ilusaga, midagi negatiivset positiivsega midagi ebatäiuslikku täiuslikuga (A. Klizovski). See püüdlus on sooviavaldus tööks ja Maailm paneb seda tähele, ja kui ilmub istik, saab see ka hoolitsuse osaliseks.
Tsensori loomise metoodika annab Piibel:
Tarkuse algus on Jumalakartus.
See kaitseb Tõeteed ja hoiab oma pühakuid.
Kui sinu südamesse tuleb Tarkus,
Ja teadmine saab sinu hingele meeldivaks
Saab sind kaitsma arukus, sind hoiab mõistus
Õpetuse sõnad 1:7, 2:8, 10,11
Salomoni tarkus seisnes selles, et ta muutis inimest jälitava alateadliku hirmu valvuriks. Selles on hirmu olemus – mitte lõhkuda inimese psüühikat, vaid kaitsta teda valede sammude eest. Kui inimesel pole hirmu, tsensorit, hakkab hirm teda jälitama.
Järgmine Tee etapp on jõudude rakendamine. Kui inimese jõudude rakendussfäär laieneb, kasvavad ka tema jõud. „Siis näeb inimene selgelt oma teed ja liigub sellel edasi” (R. Tagore).
„Mida kõrgemale ja kaugemale igaüks meist läheb, seda selgemalt ta näeb, et täiuslikkuse saavutamisel pole piiri. Asi pole selles, millise kõrguse sa saavutad täna, vaid selles, et liikuda edasi koos elu igavese liikumisega” (Agni-jooga).
Teelise õiges suunas liikumise märgiks on Maailma toetus temale situatsioonide loomisega (vene k. „skladõvanije”). See märk tähendab elu ja inimese koosliikumist.
Me kõik ühineme Allikas.
Hingaku Absoluut sinu kaudu,
Sina ela Absoluudi hingusega.
Igaüks meist, ühinedes Absoluudiga,
Leidis surematuse, Tõe, Iseenese.
V. Sidorov
Võimatu on jõuda koosloominguni, omandamata Loomingu kogemust: „Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta vaid teeb seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg” (Joh. 5:19). Kuna Loomingu kogemus on arenenud igas olevuses ja asjas, seataksegi teelisele ülesandeks ühinemine Maailmaga. Kõige enam väljendab aga Loomise olemust inimene ise, seepärast ongi vajalik kogu inimkonna vaimse kogemuse loominguline omandamine.
„Hommikupäikese peegeldus kastetilgas pole väiksem päikesest enesest. Nagu ka elu peegeldus teie hinges pole (vähem) väiksem elust enesest. Kastetilk peegeldab valgust, kuna ta on üks valgusega ja teie peegeldate elu, kuna teie ja elu olete üks” (Dzerban Hamil Dzerban, Prohveti aed).
Neist teetähistest pole võimalik mööda minna – Maailma Hing kaitseb end ebatäiuslike eest põhjuse ja tagajärje kindlusega: „Iga lõpetamata tegevus jätab alateadliku pinge” (S. Ivanov).
Kui need tegevused on seotud peenenergeetiliste protsessidega Maailmas või põhjuse ja tagajärje tasandiga, siis tekib pinge inimese elus ja ilmnevad ebameeldivad juhtumid. Liigset tahet ja kiirustamist üles näidanuid aga ootab illusioonide maa – Famagusta (E. Parnov, Ärka Famagustas).
Viimane takistus on lihtsalt ajaline. Agni-jooga järgi ei ärka enne 30. eluaastat vajalikud tsentrid. See on seotud nii inimese vaimse kujunemisega kui ka füüsilisega, kuna füüsilise arengu vektor võtab suurema osa organismi energiast.
KOOSLOOMING
Filosoofia, mis seletab Maailma, on kasutu.
Sokrates
Tingimuste loomine
Lahendamist ja loominguliselt läbitöötamist vajava ülesande või probleemide temaatika antakse tavaliselt sellele, kes on võimeline ja kel on õigus seda lahendada, situatsiooni kaudu; sellega hinnatakse ka lahenduse õigsust. Kõike seda saadavad märgid, milledel on üks imeline omadus – paista silma, köita tähelepanu, s.t inimese ja märgiga väljendatud probleemi vahel on põhjuse ja tagajärje seos. Sõnumitoojaks võivad olla mitte ainult inimesed, vaid ka loomad, loodusnähtused, sündmused kui niisugused jne. Peamine tingimus on inimese pidev valmisolek, sest lastes märguande mööda, laseb inimene mööda võimaluse lahendada probleem põhjuses või märksa peenemal Olemise tasandil, millel probleem on lahendatav mõtte abil! Lahendamata probleem muutub põhjusest mööda põhjuse ja tagajärje ahelat, millesse on segatud probleemi lahendada võiv inimene, tagajärjeks selle inimese jaoks põhjustades kannatusi. Arvukad loodusõnnetused ja tehnilised katastroofid näitavad, kui palju on olemise peentasanditel lahendamata probleeme.
„Maailm püsib, kuni selles on täiuslik inimene. Kui ta kaob ja eemaldatakse Maailma Varamust, ei jää sinna midagi Jumala pandut; ja selles (maailmas) leiavad aset kõrvalekalded ja kataklüsmid, kogu maailmakord läheb teispoolsesse maailma ja saab igaveseks pitseriks (sellele maailmale)“ (Ibn Arabi).
Siit järeldub, et ka kõige hirmsamate kannatustega ei saa inimkond heastada oma pattu
ega päästa end. Seetõttu me pakume Loomingu teed. Pöördume tagasi märgi juurde, mille andis meile situatsioon. „Kui tuleb arusaamine, jõuab inimene algul probleemini. Soovimata leppida mõistatusega, hakkab mõistus ehitama tugiplatsdarme, et rajada sild tundmatult tuntule” (S. Ivanov, Absoluutne peegel).
Iga Maailma probleem lähtub mitte ainult meile tundmatust, vaid ulatub juurtega Ilmutamatusse, Teadmatusse, Olematusse.
„Mis kasu sest, mis teada?
Vaid Teadmatut on vaja!”
Goethe, Faust
Asudes Loomingu teele peab olema valmis kontaktiks Tundmatuga. Siin on tähtis meie positsioon, meie suhtumine. On üks, kui Teadmatusega kohtub Inimene, kui Olemise Loomingulise Alguse kese, teine, kui Teadmatusega kohtub inimese „ego”, mis võib kohe kaduda Olematusse.
Inimene ei saa hoida alal pidevat kontakti Ilmutamatuga, vähemalt esialgu, kuid ta peab olema selleks valmis iga hetk, reageerides teraselt situatsiooni märkidele. Samal ajal ei pea märkide otsimine sarnanema miinivälja demineerimisega, inimene peab olema lõdvestatud, vaba. Teil peab olema vaid häälestatus – valmisolek ja tahe töötada. Oskus tuleb hiljem. Aga tähtsat märki ei saa mööda lasta, see on nähtav.
Saanud märgi, tuleb osata tõstatada õiged küsimused, mis „nagu magnetid tõmbavad situatsiooni kõigist elementidest välja kõige tähtsamad. Neist moodustub fookus või situatsiooni tsenter, selle fookuse ümber asetuvad kõik elemendid struktuurseks tervikuks – gestaldiks. Nii luuakse situatsioonide mõistmise ja ülesannete lahendamise alus“ (S. Ivanov, Absoluutne peegel).
„Loomeprotsess ise on evolutsiooni poolt vabastatud teadvuse kontrollist; talle on antud teine roll – tegelikkust õigesti peegeldavate hüpoteeside lõplik valik“ (S. Ivanov, Sümmeetrilise aju asümmeetria).
Teadvus ise on nii loomingu objekt kui subjekt. Loomingu resultaadina teadvus avardub, haarab Olemise üha peenemaid tasandeid, tunnetab ja organiseerib neid. „Kõrgem seadusandlus peab asuma meis enestes, s.t meie arus“ (I. Kant).
Rõhutame veel kord, et Loodus kaitseb oma Saladust ebatäiusliku teadvuse eest. Peale põhjuse ja tagajärje kindluse eksisteerivad veel tinglikud üleminekud:
1) „Loodus toimib parimal viisil“ (Agni-jooga)
2) sarnane tõmbab sarnast, mille tulemusena ebatäiuslik teadvus lühistab endal ebatäiuslikkuse.
Selle tunnetuse algstaadiumi läbivad kõik inimesed. „Kes suurendab teadmist, suurendab kurbust“ (Ekl. 1:19). Aga sellest (etapist) võib üle astuda või läbida selle kiiremini, astudes Evolutsiooni voolu ja võttes vastu tema Loomingu.
Loomingu resultaat avaldub piki põhjuse ja tagajärje ahelat, kuna Olemise ja Olematuse kokkupuutel tekib Algpõhjus. „Algpõhjus läheb üle Teotsevaks Mõistuseks, Teotsev Mõistus on aga seotud inimese hingega, hing kehaga, ja sel viisil läheb Jumaliku elu omadus üle Mateeriale, s.o inimesele. Inimese olemus, tema mõistus saavad igavesteks“ (Ibn Sina).
Et moodustunud Algpõhjus ei areneks vanu teid pidi, muutudes sellekssamaks tardunud Mateeriaks, mida on vaja ümber muuta, selleks tuleb muuta Maailma Vaimseid Seadusi. Vaid siis ilmub Olematu uue materiaalsusena, olles organiseeritud Uute Seaduste poolt ja kandes neid endas. „Inimene määrab (vene k. „predpissõvajet“) toore aine organiseeruma tema ideaali järgi ja tal on õigus nõuda, et talle antaks materjal, mida ta vajab“ (J. Fichte). „Teaduslikus mõttes on Seadus oma olemuselt inimese vaimu produkt. On rohkem mõtet väita, et inimene annab seadusi loodusele, kui vastupidi“ (K. Pirson).
„. . . me teame, et seadus on vaimne” (Gal. 7:13). On olemas Seaduse Vaim ja Täht (s.t „kirjatäht”) ja „. . . seaduse tõttu ei mõisteta kedagi õigeks tema ees, sest Seaduse kaudu tuleb patutundmine“ (Room. 3:20).
Kõik seadused, mis väljendavad mingite inimgruppide huve, on Vaimu Loominguta, hingetud ja kannavad endas ainult Tähte – Võimu pitserit. Seadusetäht, see on eelkõige välise mõtlemisviisi peegeldus, analüüsikirves teeb sisselõikeid mitte ainult inimese teadvusse, vaid ka Mateeriasse, pitseerides selle võttes Mateerialt vabaduse.
„. . . kui oleks antud seadus, mis suudaks teha elavaks, tuleks õigus (vene k. „pravednostj“) tõepoolest seadusest“ (Gal. 3:21).
Seadusele Vaimu tagasiandmine seisneb selles, et Uued Olemise Vaimsed seadused kehtestatakse inimese tunnetuse ja tema maailmaga koosloomingu meetodil. Seadustega Mateeria uueneb hävinemata, aga see tähendab, et temas tekib Eluläte. Seepärast – tõesti, pühadus tuleneb seadusest.
Tunnetusmeetodil kujuneb ümber ka Seadusetäht; kuna sel juhul on tunnetuseks süntees ja uuestisünd siis Seadusetäht pole „kirvejälg”, vaid Vaimu Mateeriasse tungimise jälg, Ilmutatu ja Ilmutamatu vastastikuse mõju efekt, nende harmoonia jooksev resultaat
Seadustele Vaimu tagasiandmine ja Tähe ümberkujundamine annavad järgmised tagajärjed: Valguse ja Pimeduse võitlus viiakse põhjuse - tagajärje tasandilt Seaduste tasandile, aga kuna „ilmutatud seadus on idee” (Goethe), siis Valguse ja Pimeduse võitlus muutub ideede võitluseks ja toimub veel Olemises.
Järgmiseks ülesandeks on Valguse ja Pimeduse võitlusmehhanismi sulgemine ja selle katkestamine. Aga seda ülesannet täitma me pole veel valmis, seetõttu peatume teisel tagajärjel - Olemise seaduste ümberkujundamisel. Peatume näiteks vastandite ühtsuse ja võitluse seadustel. Maailmale on antud kaks vastandit, kui kaks arenguvarianti: must – valge, ja – ei (yin – yang) jne. Selles seaduses ühtsus on vajalik vastandite kokkupuutesse viimiseks, võitluseks ja on sisuliselt väljast teostatav sund. Seetõttu, teostades Loomingut, inimene väljub sellest seadusest, muidu ei teki kontakti korral Ilmutamatuga Olemise uusi vibratsioone, „nagu värv tekib Valguse ja Pimeduse kokkupuute piiril“ (Goethe). Ilmutamatu loomingulisel saavutamisel. Olemine värvub vastastikuse mõju vikerkaarena, aga see tähendab, et vastandite ühtsuse ja võitluse seaduses kaovad vastandid ise, kaob nende võitlus. Aga ühtsus teostub Ühtse osade vastastikuse mõjuga.
Olemise uute vibratsioonide ilmumine tähendab, et muutub ka Sõna (Logos, Vibratsioon) ise, kuna Sõna kaudu ilmus Olemine ja Sõnal on kogu Olemise vabadus. „Surm ja elu – kõik on keele võimuses“ (Õpetuse Sõnad 18:4).
Miks siis „kõik öeldu on vale?”
„Sõna, mis korrastab kaose, on teatud määral materiaalne jõud vaid sel juhul, kui ta peegeldab materiaalseid, objektiivseid seaduspärasusi ja mobiliseerib materiaalse tegevuse kandjaid praktilistele tegudele“ („Seaduse” ja „Kaose” kategooria).
Kuid iidsed rišid, Veedade loojad, õõnestasid Sõna jõu ja ta sai tühjaks. ”Goethe ei kartnud elus midagi rohkem, kui tühje sõnu, mis tekivad kui väljast antud kaemusi vormistava mõistuse produkt. Lingvistid nimetavad neid keelemärkideks, mis ei seo asja selle nimega, vaid asja mõiste selle akustilise kujundiga“ (K. A. Savasjan). Seetõttu Tõde on vaikiv, passiivne, tasane. Niipea, kui Tõde hakkab rääkima, ilmutab aktiivsust, muutub ta valeks.
„Ma tegin endale ülesandeks säilitada enda ja oma tee kohta teatavat vaikimist“ (Goethe).
Aga Maailma Kõrgetel teedel toimib eelkõige paradoksaalne loogika, formaalne ja dialektiline loogika ainult, kui selle tagajärjed. Vastavalt paradoksaalsele loogikale, nagu see on ilmutatud Chan-budismi kuuenda patriarhi „Teemantsuutras”, on see, et ma mõistsin Tõde, ilmutades seejuures aktiivsust - vale, ja seetõttu õige. See tähendab, et vale on väljaselgitatud, välja kaevatud tema arenguallikas ja kõrvaldatud põhjus. Loominguga väljakutsutud uued vibratsioonid taastavad Sõna jõu. Sõna pöördus tagasi Looja juurde, aga mitte sellisena, nagu läks, vaid pöördus tagasi inimese Vaimse loomingu, inimese ja Maailma koosloomingu kogemusega.
Nüüd on ettevalmistatud kõik tingimused koosloominguks: inimesele on tagasi antud Sõna jõud; Seadused on elustatud Loomingu Vaimuga ja Mateeria on ette valmistatud Sri Aurobindo kangelasteoga.
Ta ei suutnud avastada uut Teed, kuid sai Tõeteraks, mis „idanes”.
„Supramentaliseeritud Mateeria põhiomadus on: ta hakkab vastama teadlikule tahtele ja muutub vastavalt selle käsule, nagu savi muudab vormi pottseppa sõrmede all. Mateeria ärkas oma jõu tunnetamiseks ja teostab ise oma transmutatsiooni inimese läbi” (Satprem) Inimene seejuures pole enam ainult Reaalsuse juht (kanal), vaid võib ja peab saama selle Loojaks. „Seadus eksisteerib tänu inimese Loomingulisele mõttele „(Pirson). Seadus, kui „oluline suhe, sisemine side „( seaduse ja Kaose kategooria), läbib kogu Mateeria „tungides sellesse, väljastpoolt mõjutamata”. Kujundlikult öeldes - uuenenud Mateeria „ujub” seadustes, et ilmutuda Loomingu Tulena. See protsess on väljendunud kõige paremini „Punase Hobuse ujutamise „sümboliga: Maailm ujutab Punast Hobust.
PUNASE HOBUSE UJUTAMINE
Iga olevuse põhialuseks on Loomingutuli.
Tuli on elu, loomingu, püüdluse sümbol.
Määratlematus
Prometheus varastas Jumalatelt Tule ja andis edasi inimestele, kuid ei seletanud, kuidas sellega ümber käia, edasi arendada.
„Tuli on kõrgeim stiihia ja temale lähenemine peab kulgema kõrgema teadvuse abil. . . Aga degradeerudes (vene k. „ogrubeja”, s.t „jämedaks muutudes, matsistudes”) inimesed unustasid, millisest Tulest rääkisid targad. Tuli muutus füüsiliseks” (Tulemaailm)
Ja Tuli jäigastus veelgi, omandas kristallilise struktuuri, sai haiguse - kogemuse ladestumise.
„Tuli võib kristalliseeruda. . . On õpetlik jälgida, kuidas eemaldatakse peamine energia” (Tulemaailm) On loomulik, et kogemuse sool ladestub Tule kõigil tasanditel - Loomingu peensärast füüsilise leegini ja selle tagajärjeks oli inimese Loomingu nihkumine mõtteloomingult sisendusele - Tule vägistamisele. Ja enam ei juhi Elu voolusid Tule peenmateeria, vaid kogemuse kristall, mis hajutab oma takistusega loomepotentsiaali. ”Võimete isolatsioon, ükskõik kui efektsed ka oleksid nende tegevuse tulemused, on tunnetuse defekt. Maailm on üks ja Maailma vastav taju on antud vaid terviklikule (vene k. „edinoi litsnostij”), isikule. Tunnetusakt on kõigi tunnetusejõudude, kaasa arvatud reservid, totaalne
mobiliseerimine; võit saab olla tagatud vaid indiviidi kui kollektiivi olemasolul (tunnetajana) (K. A. Savasjan).
Kitsa spetsialisatsiooniga on lihtsam - see kõrvaldatakse isiksuse harmoonilise harimisega, eelkõige enesearendamisega. Aga inimkonna tekitatud suhete defekti ei saa kõrvaldada kogu ühiskonna (poolt), vaid üksikisiku Absoluudi saavutamisega. Peamine tingimus on seejuures - mitte ainult Absoluudi saavutamine, vaid inimese algse loomingutule liitumine Absoluudiga. Siis muutub mõte elustavaks jõuks ja tõuseb nagu Fööniks tuhast.
„Mõte on maailmakorralduse algallikas, kõige elava algallikas, sest igasugune looming sünnib ja algab mõttes.” (A. Klizovski).
Elustava mõtte puudutus toob taas elu kivistunud Reaalsusse. ”Kui Buddha puudutas mäge, siis polnud see enam mägi, ta on elus, tal on tuksuv süda. Kui aga teie puudutate inimest, siis muutub see mäeks, aga juba surnuks” (Rajnesh).
See, mis taastab elu ongi kaunis. N. K. Roerichi ja S. N. Roerichi maalid on kaunid (vene k. „prekrasnõi”, s.t „imeilus”) seetõttu, et emaneerivad elavat Reaalsust. Niisama elav on ka Agni-jooga, loomingu ja inimese Maailmaga loominguliste suhete yoga. Agni-jooga hoiatab Maale ligineva kosmilise Tule eest.
Kosmiline Tuli oleks Maa ammu põletanud,
Kui poleks Shambalat. Ta Kõrgtuld
Otsekui ekraaniga nõrgendab.
Hajutab karme kiiri.
V. Sidorov, Seitse päeva Himaalajas
(Shambala - budistide müstiline ja külluslik „Läänemaailm”
Ekraan, mis kaitseb Elu, on seesama Tuli, aga Vaimu Loomingu Tuli; Tuli, mis annab Elu: „Me oleme Tule peenmateeria, Vaimu lend ja mõttesööst“ (V. Sidorov).
Punane Hobune (eesti k. võiks olla „Tulihobu”, „Pegasus”) on inimese elustav (tule)mõte, mis pöördub tagasi oma Algallikasse; aga Punase hobuse ujutamine on inimsõna Absoluudis taassünni, Absoluudi inimsõnas taastumise sümboolne väljend.
Aga ujuda saab ainult vee äärde jõudnu. Need, kes ootavad vett, ei saa seda teha, kuna Olemises pole Vett, sest Olemine ise suleb Kivina Loomingu Lätte. Järgmine ülesanne, mis kerkib meie ette pärast Tule läbimist, on Vee läbimine: Loomingu Lättelt on vaja eemaldada Olemise Kivi.
OLEMISE KIVI
Selle teema näitel vaatleme detailselt selle saamist ja lahendamist. Teema „Olemise kivi“ (eesti k. võiks olla „Olemise raskus”) tuli artiklina ajakirjas „Himija I Zizn”, nr. 11, 1985). Ajakiri toodi lugeda ja kogu materjalist peatus tähelepanu just sellel artiklil kissellist.
Töö teemaga algab lähteandmete selgitamisega, mis anti märgiga. Artiklist selgub:
- sülti läbivad tärklise molekulidest sillakesed ja ta koosneb nagu paljudest rakkudest
- lõksudest, kuhu on püütud vee molekulid.
- happelises keskkonnas algab tärklise hüdrolüüs ja ta kaotab sillakeste moodustamise võime
- tärklis viljateras on toitekeskkonnaks idule, kuni ta ajab juured
- aju on kolloidne süsteem väga peente seinte - rakkudega vee molekulide ümber
Iga ülesande lahendamisel tuleb kasutada Hermes Trismegistose võtit: „Väline on sisemise sarnane väike samasugune kui suur, seadus on üks kõige jaoks. Pole midagi suurt ega väikest” (Ed. Shuret).
Selle võtmega inimene „ tõuseb üles surnud vibratsioonidest ja see tähendab, et inimese liigutus saab Elu enese elavaks liikumiseks“ (Ed. Shuret).
Hermes Trismegistose võtme kasutamine annab kohe järgmised järeldused: Lootel (geneetilises mõttes) on programm Vee haaramiseks, aga tärklis (ja kogu Toit) - see on seade, mehhanism Vee haaramiseks, mille eesmärk on ainult Elava Vee püüdmises ja kinnihoidmises. Seejuures on kõige lihtsam vett sulgeda ja peatada Allika juures - seepärast lasubki Olemine kivina Loomingu Allikal.
Selles seisnebki iga Loote (mitte ainult inimese) patt, et tal on vee haaramise energoinformatiivne mehhanism, s.t tema ilmumusega on seotud Absoluudi vabadust piirava mehhanismi teke. Inimesel asub see mehhanism ajus: „Aju on kolloidne süsteem väga peente seinte - rakkudega vee molekuli ümber“.
Kui Vesi (Absoluut) kaotab liikumisvõime, siis kustub ka Elu. Ja murda läbi Tõeni mõistuse abil polnud enam võimalik - mõistus sulges kohe tee. Jäi üle vaid üks tee: Tõeni võis jõuda vaid ilma mõistuseta, mõistusetuse abil, millel on mitu seisundit - arutus, hullumeelsus ja mõistusetus - vaikus.
Mõistusetus (vene k. „bezumije”) on Tõe tunnetuse juba avatud Tee, see tuleb läbida Vaikimise värava kaudu, aga mitte arutuks minnes. Omandades vaikimise kogemuse muutub inimene mõtlevaks mateeriaks ja tal vahetuvad täielikult mõtlemisprotsessid.
Kuid pöördume tagasi tavalise inimese tavalise mõtlemise juurde, kes mitte ainult lihtsalt võtab vastu ja annab edasi mõtteid, vaid teeb seda peaaju rakkude abil; vesi nendes (rakkudes) mõtetes-vastuvõtus-edasiandmises ei osale, kuna ta on „suletud” neisse rakkudesse ja osaleb ainult raku elutegevuse füüsikalis-keemilistes protsessides.
Hermes Trismegistos „paljastas” meid (vene k. „võvel nas na tshistuju vodu”) - vesi peab vahetult osalema mõtlemises, millest räägib ka iidne tarkus: „. . . veed mõtlesid“ (Rigveeda) ja kaasaegsed uurimused, mis näitavad, et vesi võib formeerida DNA ruumilisi koopiaid ja et vees on võimalik igasuguse informatsiooni holograafiline üleskirjutus. (Seda kasutab dr. V. N. Sartsuk oma ravivõtetes.)
Vaikimine on vajalik selleks, et heita kõrvale assotsiatiivse mõtlemise ahelad ja sundida aju pöörduma tagasi oma unustatud kujundliku mõtlemisvormi - „mõelda veega”, kus peaaju rakkude vesi kannab tajutava objekti või subjekti holograafilist kujutust, aga mõtted ei tule väljast, vaid viimasest (st. hologrammist. Mõtlemine muutub aju sisemiseks omaduseks ja läheneb tõelisele.
„Tõde on tegelikkuse mõtteline kujund, aga selle koostisosad, mis teadmiste süvenemise protsessis pidevalt muutuvad, on eri- ja üksiktõed. (V. N. Stserdakov). Kujundlik mõtlemine teostub vee abil ja vesi loob Tõe holograafilise kujundi.
Saab mõistetavaks, miks „Jumala Vaim hõljus vee kohal“ (Olemise 1:2) Maailma loomisel; Vesi on Absoluut ja Loomingu Vaim lõi mõtte ja kehastas selle: Uus Vibratsioon (Sõna) sai valguseks. ”Ja ütles Jumal - Saagu valgus! Ja valgus sai. Ja Jumal nägi Valgust, et see hea oli, ning Jumal eraldas Valguse Pimedusest“ (Olemise 1:3, 4)
Kõrgema Loomingu probleemidelt tagasi inimese ja tema toimingute juurde. Välise mõtlemise korral mõtted kui energoinformatiivsed impulsid, mõjutades ajurakkude seinu, vigastavad ja deformeerivad neid ning selle füüsiliseks tagajärjeks on nende surm. Informatsiooni märge on sel juhul kõige enam sarnane kirvetäksetega ja mõtlemist ennast võib võrrelda kirvetööga. [Mõtlemine on siiski natuke keerulisem! R. R.]
Selle probleemi filosoofiline külg on selles, et vaim tajudes välist reaalsust, võtab vormilt vaid sisuta koopia ja muutub seetõttu ise tunnetusprotsessi sisuks so. muutub vormi vangiks - loonud mõttevormi, langeb inimese mõte reaalsusest välja ja inimene kaotab oma mõttejõu, kaotab oma loomingu.
„Mõte on loomingu alus. . . vaimse plaani olemusena mõte ei saa olla hävitatud“ (Hierarhia)
Mõtet ei hävitata, ta lihtsalt surutakse tunnetatavate objektide vormi nagu džinn pudelisse. Mõtte vaesustumise tulemuseks on mitte ainult loomepotentsiaali kadu, vaid ka Maailma nähtuste vastuvõttu teravuse kadu. konservatism jne.
Oleks liig nõuda kõigilt inimestelt uue Mõtte – Logose sündi, või et inimene kordaks oma mõtlemisega loomisakti, samal ajal kui loomingus tarmukas vaim hõljub otsust oodates aju vee kohal. Aga inimene ei pea oma mõtlemisega lõhkuma omaenese mikrokosmost, seetõttu on kujundliku mõtlemise omandamine tähtis ja hädavajalik.
Tagasi vangistatud Vee juurde. Sisemine mõtlemine viib välise Maailma ja ajurakkude vee vastastikusele mõjule, mille tulemusena tekib tajutava Maailma hologramm, mis kannab tajutava nähtuse (ilmingu) olemust. Teisisõnu - vesi mõtleb, inimese mõte aga jõuab Absoluudini ja muutub loominguliseks jõuks. Ja see tähendab, et mõtlevast mateeriast sai Loomingu Allikas s.t Loomingu Allikalt on võetud Olemise Kivi (Raskus).
[Üks meie – Eesti – poeet kasutas 1980. aastatel väljendit: „Olemise avar ja kummaline kergus”, teine 1990. aastatel : „Väga keghge on olla ebanoghmaalne!”. Ilmselt pidasid nad silmas seda seisundit! R. R.]
Iga teema vaatlusel tuleb arvestada käsitletava nähtuse vana mehhanismi tööd ja selle vilju. Vana mõtte töö seisnes mõttekujundite loomises, „mis püüavad teostada nendesse pandud ideed“ (A. Klizovski).
Peale selle, nagu varem märgitud, „moodustavad nõrgad mõtted loomingulist jõudu mitteomava kaootilise jõu kogumeid”. Neil juhtudel tuleb pöörduda toimivate seaduste poole.
„Mõttemaailma juhtiv seadus ütleb, et mida kõrgem on mõte oma sisult, seda tugevam on ta“ (A. Klizovski). Loominguline mõte on kõige tugevam - see on kõige alus. Mõttetöö vana mehhanismi ei saa hävitada, kuivõrd mõtet ennast pole võimalik hävitada; ei saa ka ära keelata - keeld kutsub keelatu ellu!
Kõige lihtsam on vana - uue probleemi lahendada suhetes. Näiteks, kui nõrkade mõtete kaootiliste kogumite suhtes formeerida loominguline suhtumine, siis vastavalt sarnase sarnasega tõmbe seadusele osa nõrku mõtteid reageerib loomingulisele suhtumisele - nad on veel elusad ja Maailm võib kasutada nende jõudu; osa nõrku mõtteid ei reageeri, nad on surnud ja langevad Reaalsusest välja.
Nii on ka mõttevormidega - need, mis võtavad vastu Loomingu Uue Valguse, saavad valguseks, need, mis lükkavad Valguse tagasi seda vastu võtmata, saavad Lebavaks Kiviks. Aga Lebava Kivi alla, nagu teada, vesi ei voola. Vähe sellest, vesi läheb Lebava Kivi alt ära, kuna mõte vabastas Vee igas olemuses igas asjas. Niisuguste mõttevormide jaoks saabub Maailma lõpp, kuna nad ei võtnud vastu Uut Maailma, aga Vana Maailm, kui nii võib öelda, läks täielikult Uude - vajalikud kivid on juba korjatud!
Valgusesse võib siseneda ainult oma valgusega.
Teile antakse vastavalt teie Valgusele!
„Elu ümberkorraldamine ja uuenemine on vältimatu ja pöördumatu; küsimus osavõtust või mitteosavõtust uue elu ehitamisel on ühtlasi küsimus: olla või mitte olla“ (A. Klizovski).
Niisugune on lahendus probleemile, mis ilmus Maailma teaduse maailmas väärtusskaala järgi mitte eriti tähtsa, aga huvitava artikliga kissellist ja viis vajadusele lahendada Olemise aluste probleemid, seadis igaühe vääramatult kõige olulisema küsimuse - olla või mitte olla - ette!
„Varem te olite pimedus, nüüd aga olete Valgus Issandas.
Käituge nagu Valguse lapsed“ (Ef. 3 : 8)
Järgmine seadus, mille toime tuleb peatada, on iga liikumise lühistumine rõngaks, muidu Uus Valgus, keerdudes enda ümber (lühistudes), muutub mustaks auguks.
IGAVIKU RÕNGAS
Ma olen see, kes ilmus, igavene. Ma viibin taevas
Tuhande yuga lõpus mööduva Maailma taas
endasse haaran.
Narayania
Inimest huvitab alati tema loomingu edasine saatus, sest kui Looja hävitab oma loomingu „tuhande yuga lõpus”, tasub siis luua uut? Kõik on nagunii ette määratud! On arvukalt kirjalikke allikaid, mis juhivad tähelepanu sellele, et Maailma areng toimub ringi mööda, mille lõpus on Maailma lõpp.
Järgima Agni-joogat, mis väidab, et Maailma täiustumisele ja inimese enesetäiustumisele pole piire ja proovime analüüsida igasuguse liikumise ringiks lühistumise mehhanismi; leiame selle ringliikumise katkestamise võimaluse. Igasuguse seaduse toimepõhjust tuleb otsida Olemise Põhiseadustes, mis kõige täielikumalt avalduvad mõtlemises.
Mõtte põhiomadus pole mitte ainult mõttekujundite loomine, vaid eelkõige on mõte loominguline jõud, on loomingu põhjus. Seetõttu mõte ulatub Ilmutamatuni ja peab juhtima Uue vibratsioone, saades Allikaks ja korraldades ümber kaose.
Inimene aga ei oska saata mõtet Kaugete Maailmadeni, vaid seob selle iseendaga.
„Hingele ei panda midagi talle võimatut. Temale - kõik, mis ta on omandanud; Tema vastu - see, mis ta omandas enda jaoks“ (Koraan, 2 : 286).
Inimesega seotud mõte, teostades oma Kaost ümberkujundavat loomingulist aktiivsust ja omamata võimet jõuda kaoseni, tõmbab Kaose lained enda külge. Tagajärg on sellele vastav, nagu näiteks mõistukõnes kolmest pühakust.
„Kolm arhaati jälitasid visalt Buddhat, et see lubaks neil katsetada imetegu. Buddha pani igaühe neist pimedasse ruumi luku taha. Pika aja järel kutsus ta nad välja küsitles nähtu üle. Igaüks jutustas oma nägemuse. „Imed on kasutud”, ütles Buddha, „sest kõige tähtsamat imet te ei tabanudki. Te oleksite võinud tajuda nägemisevälist olemist ja see taju oleks võinud teid juhtida välja Maa piiridest. Aga teie jätkuvalt tunnetasite end maas istuvatena ja teie mõtted tõmbasid (Maa) ligi stiihiate laineid. Stiihiliste kujutluste kasv (vene k. „nabuhanije”, s.t „kerkimine, paisumine, kuhjumine”) kutsus esile vapustusi mitmetes maades. Näiteks sina nägid punase krooniga punast hobust - tuld (eestlane näeks vastavalt „Punast Kukke”), mille kutsusid välja sügavikust, see põletas maha kaitsetute (inimeste) majad - mine ja aita!
Sina nägid neitsinäolist sisalikku - sa sundisid laineid ära uhtuma kalurite paadid - rutta appi. Sina nägid lendavat kotkast ja kutsusid välja tormi, mis hävitas viljasaagi - mine ja heasta! Te veetsite kasutult aega ja ainult häirisite stiihiaid” (Kogudus).
Stiihiate häirimine (vene k. „vozmushtshenije” - „aktiveerimine”) ja tagajärjena entroopia kasv tähendab „kõrgkvaliteetse energia” (Leon Brilloin) langust ja liikumist ringis, kuna vastavalt termodünaamika teisele seadusele, suletud süsteemis entroopia kasvab.
Niisuguse mõtte ja Kaose vastastikuse mõju resultaadiks on vaid selle mõju tagajärgede (füüsilises maailmas) kõrvaldamise kogemus. See kogemus peatab vastastikuse toime (s.t mõtte ja Kaose vahel) aga peatab ka liikumise enese, luues uue põhjuse, mis avaldub märksa madalamal energeetilisel tasandil, kuid kutsub esile sellesama ringliikumise. Tulemusena kaugeneb mõte üha enam allikast, kogemus asendab mõtlemise ja sulgeb (lühistab!) mõtte teadvuses, jäigas „kivi”-tüüpi struktuuris. Sulgunud teadvuses jätkub „ringliiklus”, aga mõttel pole enam kontakti välismaailmaga. See inimene ei taju enam ennast ja kannatab, kuna teadvuses vangistatud jõud ise kannatavad, igasugune liikumine aga ainult suurendab neid (kannatusi). Ainult mittetegutsemine rahustab neid.
Mõtte kaotanud, kivistunud teadvused, kaotavad valguse ja muutuvad tumedateks, valgust neelavateks, muutuvad energeetiliseks auguks, millesse on peitunud loomingulised jõud ise kui ka sinna mitmesugusel teel sattunud igasugused energeetilised olemused.
„Tundmatutes mustades sügavikes on arvukalt iidseid koletisi“ (J. R. R. Tolkien, Hoidjad)
Tuhandeaastases sügavikus oli ka Saatan, allaheidetud võitluses Ingliga, seejärel vabanenu mõneks ajaks ja taas heidetud tulejärve (Apokalüpsis)Aga selle tulejärve tuli peab olema uus, mis on Saatanale teadmata ja tema poolt omandamata; ainult niisugune tuli suudab hävitada surma ja põrgu.
„Ja surm ja surmavald visati tulejärve. See on teine surm - tulejärv.
Keda iganes ei leitud olevat Eluraamatuse kirjutatud, see visati tulejärve”
(Apokalüpsis 20: 14,15)
Eluraamatusse kirjutab end igaüks ise oma valgusega. Aga jätta loomingulisi jõudusid ja koletisi mustadesse sügavikesse ei tohi, sest keegi võib need sealt juhuslikult välja lasta - eriti lapsed, kellel on veel elav ja tugev läbitungiv mõte. Ka kaasaegne kultuur saadab inimese koletiste juurde: õudus- ja fantaasiafilmide rohkus ei räägi kultuuri langusest vaid nõiutud jõudude aktiveerumisest.
Džinni pudelist välja lasta on väga lihtne, piisab huvist ja tugevast mõttest. Aga kunagi ei tea, keda lased Maailma ja millised on tagajärjed, ehkki üks tagajärg on teada - sumbub loomingutuli, nõrgeneb mõte ja mõte võib asendada džinni ning kaduda sügavikku, omamata jõudu sealt väljarabelemiseks.
Teine tee sügavikes kinni olevate jõudude vabastamiseks on tinglikult „muna väljahaudumine” või „kivide (kokku) korjamine. Seisneb see selles, et musta sügavikku on vaja haarata Uue Loominguga, valgustada Uue Valgusega. Kuna Seadus on lõks kõige jaoks ja kõikjal, siis lasub uus seadus ka sügavusse peidetud jõudude sisemisele liikumisele ja kutsub need ellu, nii nagu kevadehingus elustab taimealge.
Koletiste arengu tee ja vormi määrab Uus Looming ja esmaseks ülesandeks ongi nende (koletiste) ümberkujundamine uuteks olemusteks. Et mõista, milleks saavad „munast” või „kivist” pärit koletised: nende juured, minevik on tumedas, deemonilises. Tähendab, nad hakkavad muundama deemonilist, tumedat, toitudes sellest; ja kuna oma töö poolest Maailmas sarnanevad nad taimedega, siis lähevadki taimedesse.
„Kõik madalamad eluvormid, andnud elu kõrgematele vormidele, on nende eluvormide jaoks toiduks“ (A. Klizovski)
Kuidas purustada igaviku rõngast? Minevikus ringliikumisele sattunud loomingulise mõtte vabastamisele suunatud mõtte endaga. Aga see tähendab, et liikumine kulgeb sama punkti kohal, aga kõrgemalt, spiraalselt.
TÖÖ SUHETES
Kui alasile taob korraga palju inimesi, siis
nad peavad seda tegema järjekorras.
Thomas Fuller
Väravad, mis avavad inimesele Maailma seadused, ei avane kohe ja kõigile. Lähevad aastad kujunemiseks ja õppimiseks, enne kui Maailm tunnistab Meistrit, enne, kui inimese mõttest saab Looduse sisemiste võimaluste ja loominguliste potentsiaalide väljendus. Aga on ju inimene igal oma eluhetkel suhetes Maailmaga ja nende kaudu vastastikus mõjus Seadustega. Seetõttu on „inimese ja Maailma” ja „inimese ja inimese” õigete suhete formeerumine iga religiooni või filosoofilise süsteemi tähtis osa.
Meie ei sea eesmärgiks ühtede või teiste doktriinide õigsuse kinnitamise või ümberlükkamise, meile on tähtis selgitada välja loovad ja hävitavad suhted, õppida teadlikult formeerima suhteid ja omandada (oskus) tööks suhetes.
Suhe - see on side inimese ja tegelikkuse vahel, mis väljendub inimese tegevuse igas vormis, aga lõppkokkuvõttes on kõik need suhted kokkuviidavad moraalile, tunnetusele ja loomingule.
„Tunnetus, moraalsus ja kunst väljendavad eri vormides inimese ja tegelikkuse vahelist seost ja koos moodustavad inimese vaimse elu.“ (V. N. Stserdakov). Väga tähtis on järeldus, et suhted on inimese vaimse elu ja selle eri külgede - tahte, armastuse, moraalsuse jne. avaldused, mis saavad alguse inimese mõtetes, tunnetes ja tegudes, mis omakorda on määratud aju ja psüühika tööga. Siit tuleneb veel üks järeldus, et kui suhted on vaimu elu ja aju - vesi, siis tekib Loominguelement, kui „vaim hõljub vee kohal,” aga veed „mõtlevad”.
Tähendab - Looming sünnib suhete teadvustamisega ja suhete teadvustamine ise lülitab need Loomingu voolu. ”Ühest küljest on loomeprotsess - Looja, teisest tema looming, aga mõlemad on ühe ja sama nähtuse poolused“ (Rajnesh).
Suhete teadvustamine on isiksuse vaimse arengu tähtis etapp ja on oma olemuselt vaimu ärkamine Loominguks. Suur osa inimese suhetest on aga kehtestatud reeglite ja harjumustega, pole teadvustatud, mis põhjustab hirmu. Inimesed lakkavad usaldamast ennast, veel vähem usaldavad nad endi tulevikku; selle usaldamatusega annavad inimesed oma tuleviku stiihiate ja juhuse hooleks.
„Inimene prognoosib pidevalt oma elu negatiivse alatooniga - iga ärevuse aluseks on vastikuim tunne, mida väljendab sõna „hirm”. Ärgem kartkem ja saagem Jumala sarnasteks!“ (A. Bauer, Jamantika)
Teadvustatud suhted kuuluvad inimesele ja kõik vastastikused mõjutused toimuvad tema vabal tahtel. Teadvustamata suhted võtavad inimeselt valikuvabaduse, kuna teadvuse nõrkuse tõttu määravad tema käitumise jäigad alateadlikud seosed, mis on tekkinud ühetüüpsete teadvustamata suhete liitumisel. Vaimses Maailmas toimib seadus, et „sarnane tõmbab sarnast”, s.t et kui nõrgad mõtted moodustavad hävitava jõu kaootilisi kogumeid, siis ühetüüpsed teadvustamata suhted, olles kanaliks, juhivad selle hävitava jõu Olemise füüsilisele tasandile; läbivad suhtega seotud inimeste elu, põhjustades kannatusi.
Teadvustamata suhteid on väga keeruline kõrvaldada nende teadvustamisega, aga lihtne uue, märksa kõrgema suhte formeerimisega, püüdlusega Loomingule ja sarnasusele Loojaga.
„Vaimne inimene on see, kelle jaoks on olemas ka kõige üldisemat laadi tähtsad küsimused - mida kujutab endast Maailm? Mida inimene? Mis on minu kohus? Vaimne ja intellektuaalne ei tähenda ühte ja sama“ (V. N. Stserdakov).
„Maailmaga sügavas seoses elava inimese isiksuse terviklikkus täidab inimese elu ebatavalise stabiilsuse, valguse ja rõõmuga (Albert Schweitzer), kuna inimese maailm mahutab siis endas koguMaailma.
Kannatused viitavad mitte ainult teadvustamata suhetele, vaid ka nende defektidele, mis ilmnevad elu armetuses. ”Kogu elu taandamine mõistuse elule, mõtlemisele, vaesestab seda, ja veel enam - teeb mittetäielikuks. Tunnetuse, kunsti ja moraalsuse lahutatus on ühtlasi inimese sisemiste jõudude lahusolek inimese sisemine lõhestatus, tema põhipüüdluste desintegratsioon ei luba tal saavutada terviklikku ja harmoonilist eksistentsi ja on tema püsiva rahulolematuse allikaks“ (V. N. Stserdakov).
Suhete defekti parandamine on oma olemuselt inimese vaimu ravimine ja peab seetõttu hõlmama kõik vaimse elu avaldused - tunnetuse, moraalsuse ja kunsti nende täiustamise teel. Kõige efektiivsem suhete defekti kõrvaldamise meetod on siiski Looming, kuna Looming elustab ja arendab Vaimu.
Pole vaja otsida Loomingut kusagil väljaspool ennast, loominguimpulss on inimesele algselt antud. Aga „inimene võttis loomingulise impulsi tsentrit kui oma „ego” ja „ego” tegevus neelab kogu pinge, nii saadakse kosmilise toime asemel isesuse tsenter. „ (Määratlematus)
Et taastada loomingutsenter, peab inimene jätma oma isesuse teokarbi. Isesuse heitmiseks on palju meetodeid ja kõik nad baseeruvad enda (enda isesuse) andmisel Maailmale. Loomingulise tsentri taastamisega lülitub inimene Elu - voolu, läheb koos Evolutsiooniga, aga „püüdlus Ühtsuse poole on „Tee õigsuse tunnuseks“ (Agni-jooga). Teiseks tunnuseks on rõõm.
„Kõik elav pöördub ära kannatustest, kõik elav hindab (oma) elu“ (Buddha).
Tööd suhetes vaatleme kahel näitel. Esimeseks on suhtumine ajalukku, müütidesse, bõliinadesse.
D. Andrejev kirjutab raamatus „Maailma Roos” („Roza Mira”), et Lilliti, Logose abikaasa, kõigi meie Universumi elusolendite Ema ja keha Looja (vene k. „vajatelnitsa”) peenkeha võttis endasse teatava deemonilise elemendi (eizehore - Saatana seemne) ainuüksi deemoni Gagtungri Universumisse tungimise faktist. Deemoni ilmumine lõi teadvustamata suhted, mis kehtestusid Lilliti enese teadmata ja nõusolekuta; aga need uued suhted olid uue, inimese asustatud maailma materiaalsusest märksa tihedama materiaalsuse allikaks. Loodud deemonlik maailm hõivas Universumi struktuuris märksa madalama koha, Lillitist endast sai aga loodud energeetilise augu vang.
Töö suhetes selles näites peab ehitama üles nii, et mitte tunnistada ( vene k. „prinimatij”) minevikust tulevaid kehtivaid seoseid. Lillit vabastatakse lihtsalt meie suhtumisega: Ema on puhas ja määrimata (plekkideta), see tähendab vaba saatana seemnest. Niisugune suhtumine toob Lilliti Reaalsusse, deemon aga jääb müüti.
[See on hea näide! V. Pavlovits oleks võinud seda soovitada Monica Lewinskyle! Või ennast täisteinud riigimeestele - püksid legendi, mees ise Riigikokku! R. R.]
Teiseks näiteks on suhtumine negatiivsesse. Negatiivse kriitika on destruktiivne suhe. „Kes sööstab negatiivse peale, hävitab iseennast“ (Goethe). Niisuguse kriitika tulemuseks on loomingulise impulsi hävitamine. Töö suhetes nõuab mitte negatiivse kriitikat, vaid negatiivse ilmumisele viivate põhjuste väljaselgitamist ja kõrvaldamist ning sundimises neid (põhjusi) tegema kasulikku tööd. Raamatus „Põhjus ja Karma” on selgitatud vampiiride, kui karma sanitaride kasulik roll; inimene annab aga vampiirile oma parima energia - rõõmu, õnne ja armastuse energia, aga hädad, õnnetused, haigused peidab sügavale hinge ja elab ise läbi (töötab ümber) teadmatuse ning vale suhtumise tagajärjena.
Evolutsiooniga vampiiridele, kui karma madalamate seoste sanitaridele pandud ülesannete teadmine aitab formeerida vastavat suhtumist, vabaneda hirmust ja vabastada oma tee asjatutest kannatustest.
[Vampiirile, kes tuleb toituma teie positiivsest energiast, rääkige hoopis oma õnnetustest, rasketest haigustest, surmamõtetest. See ajab ta öökima: „Mis jälkust mulle täna anti!”, ja ta paneb padavai ajama! R R.]
Teine negatiivse kasutamise võimalus, sõna „kasutamine” tähendab siin just „kasu toomist” (ära kasutamist) on seotud hüpnoosiga, kui iidsete keha organite ja kudede regeneratsioonimehhanismide käivitamisega ärkab inimeses loomne, mis on selle mehhanismiga otseses ja tihedas seoses. Kui psühhoterapeut oma sõnu kasust ja headusest saadab samasuguse ühetähendusliku suhtumisega, võib niisuguste mõjutuste tagajärgi kõrvaldada või vähendada. Loom sel juhul taltub. Aga sõnade ja tegude mittevastavuse korral on võimatu hüpnoosi tagajärgi ette näha: kõik sõltub inimese enda vaimujõust, kes on võimeline või mitte omaenese looma võitma. Niisuguste juhtumite vältimiseks tuleb luua olukord, kus hüpnoos käivitab küll loomse ärkamisega võrdse mehhanismi, aga positiivse, loova, valgustatusega võrdse. [Need erinevad nagu Freudi ja Frommi alateadvused! R. R.]
„Enne kehastumist valgustub iga hing Tõe ja Headusega, kui Olemise alusega. Inimene aga hajutab (vene k. „raspõljajet”) valgustatuse ja hing satub pimedusse, see teebki võimalikuks loomse ärkamise” (A. Klizovski). Kujundame niisuguse suhtumise - hüpnoosiga avatud aknasse suuname Uue Valguse kiire, mis valgustab hinge ja halvab looma.
Nendest näidetest on näha, et õige suhtumine ei nõua jõupingutusi, aga on tohutu loominguline jõud.
Suhted on kõige lühem ja otsesem Tee tõeni, aga õige suhtumine seisneb Loomesuhte sisseseadmises. Kui inimene hakkab ennast muutma, looma endas Inimest, looma oma sisemaailma, sarnaneb ta Loojaga.
Inimene muutub siis Pojaks ja saab õiguse luua Uus Maailm.
Millest alata? Suhtumisest!
„Kui kastetilk ütleb: ma ilmun vaid kord tuhande aasta jooksul, küsige temalt - kas sa siis ei tea, et sinu pärjas sädeleb kõigi aegade valgus! Kui teie peale laskub pimedus, öelge. „See pimedus on veel sündimata valgus, las ma kogen öö kõiki sünni(tamise) piinu; päev sünnib nii mulle kui väljadele”. (Dzerban Halil Dzerban).
VIIMNE PIIR
Mu juured pärinevad Olematuse veest.
Omar Hajjam
Inimese, nagu iga olendi elu algab Olematuses ja seal ka lõpeb. Olemise mõttes on see kogemuse omandamine. „Kogemuseta Olemine on võrdne mitteolemisega. Kogemus on sinu omandatud mõistus” (Sanoi).
Olemine omandab inimese elutee läbi kogemuse, aga inimese kogemus saab vaid siis Olemise kogemuseks, kui kogemus on UUS. Muidu toimub liikumine ringi mööda, Maailm lükkab selle tee kõrvale, tuues teelisele kannatusi.
[Krišnamurti küsiks siinkohal - kuidas saab kogemus olla uus? Uus on uus, kogemus põhineb vanal, mida ei saa tulevikku proijtseerida! R. R.]
Olemise uuenemine on võimalik ainult Olematuse läbi: Olemise hävitamisega, uue Olemise ilmumisega või Olemise ja Mitteolemise, kui kahe vastandpooluse vastastikuse mõjuga. Käesoleva ajani on Maailmas kaheks vastandpooluseks Hea ja Kuri, nende võitlus määrab Maailma arengu. Tuleb kõrvaldada nende lakkamatu võitlus ja jõuda välja Olemise ja Mitteolemise vastastikuse (koos)mõjuni - see on viimne piir!
„Kui kõik tunnistavad ilusa ilusaks, ilmub ka inetu. Kui (kõik) teavad, et hea on hea, ilmub ka kuri. Seetõttu olemine ja olematus sünnitavad teineteist, raske ja kerge loovad teineteist. . . Seepärast tark eelistab mittetegutsemist ja õpetab sõnadeta” (Lao-Zi).
Heast ja kurjast on kirjutatud ja räägitud väga palju, aga probleemi lahendus pole kohalt liikunud, kuna pole avastatud selle formeerumise mehhanism, ja mis peamine - see mehhanism toimib. Seetõttu püüame üksikasjadesse „mis on hea, mis kuri?” süvenemata mõista, mis OSUTUB HEAKS ? ja mis OSUTUB KURJAKS?. (vene k. „sto javljajetsia dobrom i zlom?”). Kust inimesed teavad, et hea on hea?
Loomise olemus on Looming ise, s.t Olemine. Seetõttu kõik, mis on loodud olema, on Hea, mis mitteolema - Kuri.
„Ja Jumal nägi, et kõik, mis ta lõi, hea oli“ (Olemise 1:31)
Teeme vahet Olematuse ja mitteolemise vahel: Olematus (suure tähega) - sündimata ja sünnita(mata) Olemine ja mitteolemine (väikese tähega) - mitte aset leidnud olemine, olemise puudumine ja selle hävingu põhjus, edaspidi nim. mitteolemist mittekohalolekuks, puudumiseks. (vene k. „otsutstvije”).
Selgitame Olematuse ja Olemise vastastikuse mõju ja mittekohaloleku tekitamise mehhanismi.
Olemine on loodud Olematust Sõna abil: „Alguses oli Sõna” (Joh. 1:1). Olematul pole seega teisi teid Olemisse, kui Sõna kaudu, eitamise vormis: midagi eitades jõuab inimene välja Olematusse ja sellega koos toimides loob Uue Olemise, mis katab eitamise ebatäiuslikkuse. Siis on inimese mõtted nagu valguskiired, mis tungivad pimedusse, seda hajutades, Ja see pole poeetiline kujund ega metafoor, see on Reaalsus. Inimene muutub siis Valguse Valguseks.
Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus. Ja see (valgus) paistab pimeduses
ja pimedus ei ole seda võitnud (Joh. 1:45)
Aga inimene ei talu oma sügavust (V. I. Lenin) ja madaldab vaimse elu ja loominguline potentsiaal realiseerub mateeria mehaanilise liikumise vormis, peamiselt teadvustamata. See tähendab, et iga oma tegevusega ja mõttega inimene [kas leninlased või kõik? R. R.] ei jaata Olemist vaid loob Olemise puudumist. Nõrk mõte ei saa jõuda välja Olematusse, kuid tõmbab ligi kaose laineid ja lõhub Olemist.
Niisuguse „loomingu” korral ei saa juttugi olla Uue loomisest, vastupidi, kõike, millesse inimene mõtte või kätega puutub, tabab kohalolematus ja hävitab Aeg, kui juba olematus Olemises. Ja eelkõige hävitab inimene iseennast.
Kurjus ongi Olemise hävitamine mittekohalolekuga.
„Nad kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud. Ei ole ainsatki, kes teeb head. Nende kurk on lahtine haud, nende keeled kavaldavad, nende huultel on maomürk. Nende suud on täis sajatamist ja kibedust, nende jalad on kiired valama verd, nende teedel on purustus ja häving ning Rahu teed ei tunne nemad mitte“ (Room. 3:12–17).
See mehhanism on olemas meie Maailmas loomise hetkest alates, ilmselt Seaduste paratamatuse tõttu.
„Ja Jumal pani Maal kasvama kõikvõimalikud puud, mis olid meeldiva välimusega ja head toiduks (puuviljad), ja elupuu paradiisi keskele ning hea ja kurja tundmise puu. Ja käskis Jumal inimest, öeldes „kõigist puudest võid sa maitsta, aga mitte hea ja kurja tundmise puust, sest päeval, mil sellest maitsed, sured surma“ (Olemise 2:9, 16–17).
Pöörame tähelepanu, et mitte lihtsalt „sured”, vaid et „sured surma!”, mis võib tähendada ainult ühte - inimese kadumist tema enese Olematuses - mittekohalolekus, kust isegi Looja ei saa oma loomingut päästa.
„Kes soovib lühikest ja kaunist elu, nendele Me lõpetame täielikult nende teod selles ja need ei puutu asjasse. Need on need, kelle tulevases elus pole midagi peale tule ja on tähtsusetu, mida nad siin tegid, ja tühi see, mis nad lõid” (Koraan 11:18, 19, 23).
Siit tuleneb tähtis, ehkki vähe lohutav järeldus: ainsaks pidevalt kasvavaks protsessiks Maailmas on mittekohaloleku suurenemine, olematuse kasv, Kurjuse suurenemine. (Füüsik ütleks - entroopia kasv!)Seetõttu pandi tähele ainult mitteolemist. (Siin tsiteerib Vassili Pavlovits tahtmatult vahva sõduri Šveijki sõpra veltveebel Vanekit, kes tihti kantiinist (sõjaväe baar-kauplus) tulles arutles, kas kuju (vorm) on mitteolemine, või on mitteolemine vorm?
N.B! Veltveebel Vanek oli eraelus okultistliku ajakirja „Elu ja surma saladused” toimetaja ja sõjaväes kokana kõrvetas ta tihti prae ja supi, kuna luges süvenenult vanaindia suutrat „Prajna paramitat”.)
„Dao on tühi, aga toimides näib ammendamatu“ (Lao-Zi). Tõepoolest, kuidas saab ammendada kasvavat olematust, seda enam, et ta iga tegevusega suureneb. Ja kuidas sellest tühjusest välja tulla? Olemise ja olematuse vastasmõju võtab päevakorrast Hea ja Kurja võitluse probleemi, kuna selle mõju resultaat on Uue Olemise - Hea - emanatsioon ja kohalolematust tekitavate protsesside nõrgendamine (vene k. „obestotshivanije”), millised (protsessid) puuduvad Uue Valguse emanatsioonis, kuna mittekohaloleku kaudu avas Olemine akna Uuele Valgusele ja see Valgus täitis kõik (inimeste kätega) loodud tühikud.
„Nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud Maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud“ (Room. 5 : 12)-
Surm tungis kõikidesse inimestesse nende kohalolematuse (mitteolemise, s.t kurjuses olemise) kaudu, saades surmaks olematuse mõttes. Aga läbi surma läks elu tee ja olematus oli Tõe juurde viivaks innustavaks teeks, kannatuste teeks. Aga kui Maailmas on patt ära tuntud, muutub see patuks. Seetõttu kaotab olematus inimest tema elus saatva ja teda toetava jõu.
Olematuse tekitamine muutub toimivaks põhjuseks - „ära kaeva teisele auku, kukud ise sisse!”. Igaüks, kes loob olematust, „ kirjutab „ selle oma põhjusse. Ja arenema hakkab juba mitte Olemist hävitav olematus, vaid selle tekitatud põhjus, mis hakkab hävitama inimese olemist. Põhjuses külvatud tühjus nõuab tühjuse (koha) täitmist ja igaüks, kes kaevab augu, täidab selle iseendaga. Tühjuse täitmiseks ja ärakasutamiseks on palju variante. Üks neist on töö. Asja - eseme valmistamise filosoofiline mõte on: Olemine (inimene), kasutades olemist (materjal, instrumendid), kutsub ellu Olematuse, kui ruumi organisatsiooni vormi.
„Kolmkümmend kodarat ühinevad ühes rummus, moodustades ratta, aga ratta kasutamine sõltub tühjusest. Savist tehakse nõusid, nende kasutamine sõltub tühjusest neis. Majale tehakse uksed ja aknad, aga maja kasutamise teeb võimalikuks tühjus selles. Seda tähendab olemise kasulikkus ja mitteolemise kõlblikkus“ (Lao-Zi).
Tekitatud mitteolemise - olematuse inimene võib ja peab viima asjade tühjusele, kusjuures selles protsessis peab osalema ka vaim. Vaatleme, mida räägib vana-hiina maalimisjuhend: „Vaimust ilma jäetud kivid muutuvad hingetuteks kivideks“ (Sõnum maalimisest sinepiiva suurusest aiast).
Mittekohalolek viiakse asjade tühjusele käte abil, sest käed on Olematuse vibratsiooni juhid (kanalid) ja võivad ise uusi vibratsioone luua. Kätega töötamisel muutub asjade tühjus Olemise ja mitteolemise vastasmõju kohaks ja muutub esialgse energia (prana, chi) allikaks inimese kui juhi (kanali) osalusel, või Uueks Valguseks Olemise ja mitteolemise vastastikuses mõjus Inimese - Looja kaudu.
Parimaks võimaluseks mittekohaloleku ärakasutamiseks on loominguline suhe. Halvim meetod tühjuse täitmiseks - täitmine enda energiaga, eluga, kus valmistatud ese, saadetud mõte või väljaöeldud sõna kannavad endas mittekohaloleku tunnuseid, kujutades endast energeetilist või musta auku. Niisuguses tühjas kohas „põleb ära” igasugune energia ja kõik, mida inimene mõtleb või teeb, on häving.
„Lihalik (kehaline) mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest see ei alistu Jumala Seadustele, ega suudagi seda“ (Room. 8:7).
Kui inimene loob asju kohalolematuses, siis iga liigutus, millega ta püüab luua seda, mida ta hetk tagasi juba hävitas, kannab endas kuriteo tunnuseid.
„Sest kui ma ehitaksin jälle üles selle, mille ise olen maha kiskunud, siis näitaksin end olevat kurjategija“ (Gal. 2:18).
Selle tulemuseks on loomingulise potentsiaali langus ja korratused inimese teel. Siiski on olemas teed, mis lubavad mitte luua kohalolematust ja tuua Maailma minimaalselt hävingut. Üks neist on Seadustest kinnipidamine. Rahvatarkus on nimetanud selle pühaduse teeks: pühakoht pole kunagi tühi!
„Täitke minu käske ja minu seadusi, milliseid täites, inimene elab. Mina olen Issand“ (Lev. 18:5).
Teine tee on mittetegutsemine.
„Olematus tungib kõikjale ja kõikjal. Seepärast mõistan ma mittetegutsemise kasu. Maailmas pole midagi, mida võiks võrrelda vaikimise õpetusega ja mittetegutsemise kasuga. Ainus, mida ma kardan, on tegutsemine. Kes tegutseb, saab kaotuse osaliseks. Kes midagi omab, see kaotab. Seepärast tark ei toimi ega kaota. Tal pole midagi ja ta ei kaota midagi. Ta järgib asjade loomulikku kulgu ja ta ei söanda (enesealgatuslikult) tegutseda“ (Lao-Zi).
Taandumine mittetegutsemisesse tähendas ka Olematusega koostööst loobumist ja Olemisele oma aastatuhandeid toiminud kanali kaotamist. Aga asjade uus loomulikkus on selles, et Olemine asus Olematusega vastastikkusse mõjustusse mittetegutsemise väliselt; seetõttu on mittetegutsemine otsetabamine Olematusse eituse teel. Ja et see poleks „pimeda kana tera leidmine”, soovitame tegutseda ehk lihtsalt tööd teha. Inimene saab omandada vaid seda, mida ta loob.
Muutuvas Maailmas ei saa tegutsemine jääda töö elemendiks, ta peab saama Meisterlikkuse ja Loomingu osaks. Iga meie tegevus (tegu) on seotud Maailma energiaga (Agni-jooga). Seda fraasi peame täiendama: „Iga meie tegevus peab olema seotud Maailma energiaga. Ja erinevus pole ainult paaris sõnas vaid, et tavaline tegevus võib aset leida tegevuse enda pärast, kogu tegevusprotsess piirdub inimese ja tema töövahenditega ega kutsu esile vastavaid muutusi Peenmaailmas. Niisuguse tegutsemise resultaadiks on lahknemine füüsilise ja Peente Maailmade vahel.“ [Hr. Gotš mõtleb siin ilmselt „Pritshina i karma”, lk. 158 esitatud maailmu, mis „kirjutatakse üles” kui põhjus. R. R.]
Milles on meie iga tegutsemise Maailma energiaga seose mõte? Ükskõik, mida me teeme, peame teadma, et samasugune tegevus toimub Olemise kõikidel tasanditel, et meie käte mehaaniline jõud, mõtte ja tunnete energia võivad transformeeruda märksa peenemateks energiateks ja olla suunatud Universumi suvalisse punkti tegemaks tööd, kutsumaks esile muutusi Olemise temaatikas ja seadustes.
Seda tähendab käte ja mõtte tööle rakendamine.
„Kes oskab uksi sulgeda, ei kasuta riive, aga suleb need (uksed) nii tugevalt, et neid on võimatu avada, kes oskab sõlmi siduda, ei kasuta nööri, aga ometi seob nii, et lahti sõlmida on võimatu“ (Lao-Zi).
Ongi lõppenud Tee, lõppenud Olematuses, aga on lõppenud mitte surmaga, vaid Eluga. Me tulime sinna, kus meid pole, kus on alati parem, kus tuhast tõuseb Fööniks ja ärkab Elu.
Me kiirustasime, oli vaja jõuda Päikesetõusu ajaks, et süüdata taevas koit – kes peale inimese tooks taevasse valguse?
Me läksime pimedas ja hämaruses, orienteerudes ainult tähtede järgi, aga naaseme Maailma Päevavalguses vaimu valgusega.
Antagu teile vastavalt teie valgusele. Valgus olgu teiega!