Diplomaatia
(Jaapani keskaegne jutustus „Hyorai”)
Oli välja kuulutatud, et hukkamine toimub samurai yashiiki’s (maja sisehoovis). Yashiiki polnud lihtne hoov, pigem sarnanes see aiaga, mille kõrgete puust seinte ääres kasvasid maaliliste gruppidena madalad männid. Kusagilt seina alt voolas välja oja. Vääneldes kivide vahel kadus ta esmalt lillede ja sõnajalgade keskel, kuid andis peagi endast jälle märku lõbusa vulinaga ja suubus päikese käes sädeledes väikesesse majaesisesse tiiki. Avatud terrassilt algav teerada viis üle väikese samblaga kaetud peentest puutüvedest kaarsilla ja kulges edasi avarale, peene jõeliivaga üle riputatud platsile. See teerada oli laotud lamedatest tobi-ishi kividest. („Tobi-ishi” – „kahekordne kivi”, kitsas kivi. Alumine kivi pannakse maapinnale, selle peale teine laiem kivi, nii, et tekib midagi astmetaolist. Kasutatakse jaapani dekoratiivaedades.)
Kuuldus hääli. Relvastatud teenrid tõid hukkamõistetu liivasele platsile. Ta käed olid seotud seljataha. Teised teenrid tõid kaks pange veega ja riisiõlgedest kotid, mis olid täidetud väikeste kividega. Õnnetu paisati tugeva tõukega põlvili ja kotid laoti oskuslikult tema ümber, nii tihedalt, et ta ei saanud end liigutadagi.
Majast väljus samurai. Ta astus lähemale, vaatas tähelepanelikult ettevalmistusi, kontrollis, kas ohvri keha on küllalt kindlalt surutud kottide vahele, ja tegemata ainsatki märkust noogutas rahulolevalt pead.
Äkki hüüdis süüdimõistetu talle: „Teie hiilgus, minu isand! Üleastumise, mille eest mind surma mõisteti, tegin ma ilma kurja tagamõtteta. Ma olen harimatu inimene ja oma pimeduse tõttu ma eksisin. Ma olen sünnist saadik rumal, see on Karma tahe, seetõttu ei tea ma alati, milleni mu teod viivad. Aga hukata inimest ainult selle tõttu, et ta on nõme, on ebaõiglane, ja igasugusele ebaõiglusele järgneb kättemaks. Ma tean, et te tapate mu nagunii, aga teadke, et see saab kätte makstud. Sellest, mida teete, tuleneb kättemaksuvaim, sest saatan kutsub välja saatana.”
Kui tapetakse inimene, kes tunneb täitmatut kättemaksujanu, siis tabab hukkunu vaim vältimatult tapja ja maksab talle kohutavalt kätte. Samurai teadis seda. Seepärast vastas ta vaguralt, peaaegu lahkelt: „Sa hirmutasid meid väga oma sõnadega kättemaksust, mida tõotad meile pärast surma. Aga teisest küljest on meil väga raske uskuda seda, mida räägid. Lepime kokku, et sa annad meile mingi märgi, mis kinnitaks, et sinu kättemaksusoov täitub pärast pea maharaiumist. Suudad sa seda teha?”
„Muidugi, muidugi ma suudan!”, vastas kottidest ümbritsetud mees.
„Mis siis ikka, leppisimegi kokku,” sõnas samurai pikka mõõka välja tõmmates. „Praegu raiun ma su pea maha. Kas sa näed otse enda ees tobi-ishi kiviplaati? Niipea kui su pea on maha löödud, las ta püüab seda hammustada; ja kui su raevunud vaim aitab tal seda teha, võib mõnigi elav kohutuda sellest, mis temaga pärast juhtub… Kas sa püüad kivi hammustada?“
„Ma hammustan seda!”, karjus hukkamõistetu. „Ma hammustan seda!” karjus ta veel kord, vihast endast väljas, „ma ham…”
Päikeses sädelev mõõgakaar lõikas vilistades õhku, seejärel kostis lühike krudisev heli. Kottide vahele surutud kinniseotud keha jäi liikumatuks, kaelaköndist purskus õhku kaks musta verejuga, pea veeres liivale. Raskelt üles hüpates, silmi pööritades ja keelt välja ajades veeres ta otse kivi juurde, seejärel ootamatult üles hüpanud, haaras selle ülemisest servast hammastega kinni, rippus hetke meeleheitlikult ja kukkus siis jõuetult maha. Ka kõige lobisemishimulisemad teenrid jäid õudusest tummaks.
Kõik tõuklesid peremehe ümber. Tema ise tundus täiesti häirimatu. Rahulikult andis ta mõõga lähima abilise kätte ja see hakkas puust kopsikuga valama mõõgaterale pangest vett. Ja kõik vaatasid vaikides, kuidas pidevalt heledamaks muutuv roosa juga voolab käepidemest mõõgatera tippu ja sealt edasi maapinnale. Pärast seda pühkis samurai niisama rahulikult ja hoolikalt terast mitu korda pehme paberi lehtedega.
… Nii lõppes juhtumi tseremoniaalne osa.
Pärast seda elasid teenrid ja kõik kodused pikki kuid pidevas hirmus, oodates raevunud vaimu külaskäiku. Keegi neist ei kahelnud hetkekski, et neid tabab lubatud kättemaks. Nende hingesse asunud pidev õud sundis inimesi kuulma ja nägema seda, mida tegelikult polnud olemas. Nad sattusid paanikasse tuuleiilidest bambustihnikus, nad kartsid isegi lehtede varjudemängu aias päise päeva ajal. Lõppude lõpuks, pidanud omavahel nõu, otsustasid nad pöörduda palvega peremehe poole kutsuda vaimulik, et see loeks Syogakit, mille abil nad lootsid raevunud vaimu armulikkust ära teenida.
„See on absoluutselt kasutu,” vastas samurai, kui valitseja andis edasi üldise palve. „Ma loomulikult mõistan, et sureva inimese kättemaksuga seotud soov või kavatsus võib olla kartuse põhjuseks. Aga antud juhul pole karta midagi.”
Teenrid vaatasid vaikides isandat, julgemata midagi küsida niisuguse häirimatu enesekindluse kohta.
„Oh, põhjus on küllaltki lihtne,” ütles samurai, tajudes väljaütlemata kahtlemist. „Kas te tõesti ei tea, et ainult õnnetu kõige viimane soov oleks võinud olla meile ohtlik. Ja kui ma keelitasin teda märku andma, juhtisin ma tema teadvuse kõrvale kättemaksumõttelt. Ta suri, soovides vaid üht: hammustada kiviplaati, ja selle kavatsuse täitmine oli talle tõepoolest jõukohane. Aga mitte midagi enamat peale selle. Tal lihtsalt ei jäänud aega mõelda kättemaksust. Nii et nüüd pole teil mingit vajadust selle üle muretseda.”
Ja tõepoolest, surnu ei tülitanud neid. Ja enam ei juhtunud midagi…
Tõlkinud Rein Randlane